Viienda nädala teisel päeval oli kavas kogu kursusega külastada Aalborgi vast kõige kuulsamat muuseumi vt. pilte „muuseum” (ka paar videot), mille arhitekt on ka Austraalia kurikuulsa ooperimaja autor Utzon. Muuseumis sai näha nii Utzoni loomingut kui ka peagi Aalborgi ehitama hakatavat kontserdimaja projekti vt.pilte „kontserdimaja”.
Muuseum meenutas mulle purjetiibu, mida on näha pildilt, kus purjekas on siseruumi toodud. Arvatavasti sealt ka need ideed on ammutatud. Ruumid on aga seest väga valgusrikkad ja avarad, kuigi väljast vaadates ei tundu ehitis väga suur olevat.
Vahetult ennem minekut juhtus väike kokkupõrge kahe kursavenna vahel, kus Alex ütles Vanile midagi ja too selle peale sai vihaseks ning tahtis hakata rusikaid vibutama. Õnneks seda vahejuhtumit ei juhtunud ning saime ennem jaole. Usun, et see oleks vaid süvendanud klassisisest õhkkonda ja suhted ei oleks enam normaalseks taastunud. Muidugi käib klassis pidevalt fucki ja muu taolise jutt, aga samas sõbralikul viisil. See näitab seda, kui erinevatest ühiskondadest inimesed on kokku tulnud ja kuidas üksteisest aru saadakse. Huvitav kuidas inimeste mõttemaailmad ja tunnetus on kujunenud, näiteks kui üks inimene mõtleb ühest asjast hästi, siis teine inimene mõtleb vastupidi.
Olles juba sisse elanud siinsesse ellu ja tegevustesse, siis olen tähele pannud, kuidas olen automaatselt hakanud üles ärkama kella seitsme ajal ja tegema asju, mis ei nõua enam väga suuri ajakulusid. Võtame kasvõi poes käimist, kus ei viida enam pool tundi või rohkem, vaid veerand sellest, aga tänu sellele on suurenenud näiteks koolitööde maht. Kuigi huvitav on see, et kui ühe osakaal jääb väiksemaks, siis teise osakaal suureneb ja kui mingis osas läheb kergemaks, siis kindlasti läheb mõnes teises osas raskemaks. Üks mu tark sõber ütles sedasi”Iga päev on ainulaadne ja kordumatu!”, ja muidugi päevad pole ka vennad (ehk ei ole ühesugused).
Eestist võtsin kaasa ka paar raamatut, millest üks neist räägib eesmärkide saavutamistest ja mõni alapeatükk ka unistamisest. Kindlasti olete tundnud, kui võimas ja reaalne see mõte, idee ehk unistus teid tabab juhuslikul hetkel ning mõne aja möödudes on see unistus kadunud, ja siis püüate mõnel vajalikul ajal meelde tuletada, aga mis kadunud-see kadunud. Seda tunnet ja unistust saab taaselustada, kui olete selle endale kusagile kirja pannud ja kindlasse kohta ära paigutanud. Mõelge mis pärleid võivad sealt välja tulla, mida saab iga kord aina täiustada ja täiustada. Ükshetk avastate, et unistus hakkab ilmet võtma ja oh seda joovastust, kui see lõpuks ka täide läheb. Võtke nüüd paberid, pliiatsid ja hakake kirjutama, visandama oma unistusi
Olge tublid!
Igatsedes Kaspar
No comments:
Post a Comment