Kuues nädal (9-15 märts)
Alates 2- st veebruarist kuni 26- nda juunini (viimase koolipäevani) tegeleme ühe ja sama elamuprojekti kallal, mille kõik majaosad võetakse üksipulgi lahti ning igaühel on vastav ülesanne – kes tegeleb vundamendiga, kes katuseplaaniga, kes köögiga jne, ja mõned ülesanded projektist on vaja teha kõigil (nt. maja põhiplaanijoonised, sisustusplaan ning perspektiivvaated). Minu osa projektist praegusel momendil on katuseplaan, kus pean välja mõtlema katusekonstruktsiooni ja kujutama ette visuaalselt, mis post või sarikas kuhu läheb – ütleme nii, et mis nõuab omajagu aega ja süvenemist. Kõige põnevam osa on ikkagi visuaalne ettekujutamine, kus pead panema ennast nn. sellisesse olukorda, nagu käiksid katusel ringi ja otsustad, milline oleks kõige praktilisem, lihtsam variant ja kuidas kõik see masinavärk korralikult tööle hakkaks. Vahepeal jooksevad ajurakud küll kokku, kuid kui väiksed pausid teha ning uuesti proovida, siis hakkab vaikselt midagi ka tulema. Nii on ka igasuguste muude asjadega elus, kuid pooleli ei tasuks jätta, kuna seljuhul alustaks kui nullist, või teine variant on teha endale väiksed märkmed.
Kõrvaltvaatajana on hea jälgida ning tundma õppida, kuidas töötavad grupiliikmed ja ülejäänud kursakaaslased – igaüks teeb küll omamoodi, kuid kõiki ühendab mingi samalaadne joon, kus alustatakse ülesande tegemist suure kiiruga ning pärast on vaja teha üksjagu parandusi. Kuna enamus kursakaaslased on bulgaarlased, siis nende tööviis, tegutsemine ja mõtlemine nagu ühest puust löödud, ning mida põhja poole, seda rohkem teisest puust löödud - rohkem hõivatud, kinnisem, töökam jne.
Nädala esimestel päevadel uurisin välja mõned Aalborgi secondhandi kauplused, kust õnnestuks leida mõni odavam pann, kuna poes (FAKTA – kust süüa ostmast käin) maksab too umbes 200dkk’d. Neist kaks jääb kesklinna ja kaks natukene kaugemale...
Kasutasin tundide vahele jääva vaba aja kokkuhoiu mõttes ära ning läksin kesklinna omasid uurima – ühes müüdi ainult mööblit, teises küll igasuguseid asju: nii kruuse, serviise, vaase, riideid, voodipesu jpm, kuid panni kui sellist ei leidnud ning hakkasin tagasi koolipoole liikuma. Mööda tänavaid liikudes, põikasin korraks ka riidepoodi (H&M), mida läksid puht uudisimust vaatama ning paraku peab tõdema, et osad riided odavamad kui Eestis.
Aeg- ajalt satun peale sellistele vaatepiltidele, mis ajavad kergelt muigama, mis tooksin paar head näidet: üks neist avanes mulle kooliaknast teise maja katusele vaadates, kus neli kajakat rivis kordamööda vett jõid – kui üks lõpetas, siis teine alustas ja nii kaks korda järjest; teine aga koju poole sõites, kui tänavavalgustuse otsas istus ühel pool tuvi ning teisel pool vares, kes püüdis vaikselt ja kavalalt tuvi külje alla pugeda; kolmas lugu leidis aset kesklinnas, kui ühel vanemal meesterahval oli labajalg asetatud tänavapingi peale ning teisel pool pinki omaenda naine mehe kingapaelu sidumas.
Reedel peale kooli sõitsin Utzoni muuseumi Soome arhitekti näitusele(vt pilte „näitus”), kelle näitus oli küll kutsetega, kuid kui oleks kutset küsitud, siis vastuseks oleksin andnud, et olen koos õppejõu Grete Butleriga. Üksinda meie kursusest seal olles, tundsin alguses vähekene ebamugavalt „kui kutsumata külaline”, kuid vähemalt ei teadnud mind mitte keegi ning sain teha näo, nagu kõik oleks korras ja nii sain osaliseks maitsta ka näituse kõrvale valget veini koos väikeste suupistetega pealekauba. Näituse autor(nime ei mäleta), kes on küll ammu surnud(70’ndatel), kuid kelle tööd iseloomustasid pigem tänapäeva arhitektuuri kui tolle aja ehituskunsti - see näitab seda, kuidas on võimalik ajast ees olla.
Nädalavahetustel olen ette võtnud Aalborgi lähemalt tundma õppida ja püüdnud teha väiksed tähistused kaardi peal, mida võiks järgmistel kordadel külastada (vt pilti „kaart”). Punane knopka tähistab kohta, kus parasjagu elan, sinised knopkad - mida olen külastanud, kollased knpokad – kohad mida plaanin külastada. Kaheksandal nädala lõpus on kavas sõita Aalborgi lennujaama, mis asub kaardi vasakus üleval nurgas, kuid tol pühapäeval võtsin ette Aalborgi ühe kõige suurema kaubanduskeskuse Bilka (vt pilti „Bilka), mis asub hostelist 10 km kaugusel, kuid mis on pühapäeval suletud ja nii pidin ümber keskuse tiiru tegema ning tagasiteele asuma. Vahepal võtsin mõned pildid ka ühest tehasehoovist, mille ühe torni otsas oli selline väike majakene (vt pilti „torn”). Sedasi lõppes kuues nädal Taanis....
Soovin teile kõigile kõike head ja paremat!
Igatsedes,
Kaspar Von Jürisson
viies nädal (9-15 märts)
Viienda nädala teisel päeval oli kavas kogu kursusega külastada Aalborgi vast kõige kuulsamat muuseumi vt. pilte „muuseum” (ka paar videot), mille arhitekt on ka Austraalia kurikuulsa ooperimaja autor Utzon. Muuseumis sai näha nii Utzoni loomingut kui ka peagi Aalborgi ehitama hakatavat kontserdimaja projekti vt.pilte „kontserdimaja”.
Muuseum meenutas mulle purjetiibu, mida on näha pildilt, kus purjekas on siseruumi toodud. Arvatavasti sealt ka need ideed on ammutatud. Ruumid on aga seest väga valgusrikkad ja avarad, kuigi väljast vaadates ei tundu ehitis väga suur olevat.
Vahetult ennem minekut juhtus väike kokkupõrge kahe kursavenna vahel, kus Alex ütles Vanile midagi ja too selle peale sai vihaseks ning tahtis hakata rusikaid vibutama. Õnneks seda vahejuhtumit ei juhtunud ning saime ennem jaole. Usun, et see oleks vaid süvendanud klassisisest õhkkonda ja suhted ei oleks enam normaalseks taastunud. Muidugi käib klassis pidevalt fucki ja muu taolise jutt, aga samas sõbralikul viisil. See näitab seda, kui erinevatest ühiskondadest inimesed on kokku tulnud ja kuidas üksteisest aru saadakse. Huvitav kuidas inimeste mõttemaailmad ja tunnetus on kujunenud, näiteks kui üks inimene mõtleb ühest asjast hästi, siis teine inimene mõtleb vastupidi.
Olles juba sisse elanud siinsesse ellu ja tegevustesse, siis olen tähele pannud, kuidas olen automaatselt hakanud üles ärkama kella seitsme ajal ja tegema asju, mis ei nõua enam väga suuri ajakulusid. Võtame kasvõi poes käimist, kus ei viida enam pool tundi või rohkem, vaid veerand sellest, aga tänu sellele on suurenenud näiteks koolitööde maht. Kuigi huvitav on see, et kui ühe osakaal jääb väiksemaks, siis teise osakaal suureneb ja kui mingis osas läheb kergemaks, siis kindlasti läheb mõnes teises osas raskemaks. Üks mu tark sõber ütles sedasi”Iga päev on ainulaadne ja kordumatu!”, ja muidugi päevad pole ka vennad (ehk ei ole ühesugused).
Eestist võtsin kaasa ka paar raamatut, millest üks neist räägib eesmärkide saavutamistest ja mõni alapeatükk ka unistamisest. Kindlasti olete tundnud, kui võimas ja reaalne see mõte, idee ehk unistus teid tabab juhuslikul hetkel ning mõne aja möödudes on see unistus kadunud, ja siis püüate mõnel vajalikul ajal meelde tuletada, aga mis kadunud-see kadunud. Seda tunnet ja unistust saab taaselustada, kui olete selle endale kusagile kirja pannud ja kindlasse kohta ära paigutanud. Mõelge mis pärleid võivad sealt välja tulla, mida saab iga kord aina täiustada ja täiustada. Ükshetk avastate, et unistus hakkab ilmet võtma ja oh seda joovastust, kui see lõpuks ka täide läheb. Võtke nüüd paberid, pliiatsid ja hakake kirjutama, visandama oma unistusi
Olge tublid!
Igatsedes Kaspar
Muuseum meenutas mulle purjetiibu, mida on näha pildilt, kus purjekas on siseruumi toodud. Arvatavasti sealt ka need ideed on ammutatud. Ruumid on aga seest väga valgusrikkad ja avarad, kuigi väljast vaadates ei tundu ehitis väga suur olevat.
Vahetult ennem minekut juhtus väike kokkupõrge kahe kursavenna vahel, kus Alex ütles Vanile midagi ja too selle peale sai vihaseks ning tahtis hakata rusikaid vibutama. Õnneks seda vahejuhtumit ei juhtunud ning saime ennem jaole. Usun, et see oleks vaid süvendanud klassisisest õhkkonda ja suhted ei oleks enam normaalseks taastunud. Muidugi käib klassis pidevalt fucki ja muu taolise jutt, aga samas sõbralikul viisil. See näitab seda, kui erinevatest ühiskondadest inimesed on kokku tulnud ja kuidas üksteisest aru saadakse. Huvitav kuidas inimeste mõttemaailmad ja tunnetus on kujunenud, näiteks kui üks inimene mõtleb ühest asjast hästi, siis teine inimene mõtleb vastupidi.
Olles juba sisse elanud siinsesse ellu ja tegevustesse, siis olen tähele pannud, kuidas olen automaatselt hakanud üles ärkama kella seitsme ajal ja tegema asju, mis ei nõua enam väga suuri ajakulusid. Võtame kasvõi poes käimist, kus ei viida enam pool tundi või rohkem, vaid veerand sellest, aga tänu sellele on suurenenud näiteks koolitööde maht. Kuigi huvitav on see, et kui ühe osakaal jääb väiksemaks, siis teise osakaal suureneb ja kui mingis osas läheb kergemaks, siis kindlasti läheb mõnes teises osas raskemaks. Üks mu tark sõber ütles sedasi”Iga päev on ainulaadne ja kordumatu!”, ja muidugi päevad pole ka vennad (ehk ei ole ühesugused).
Eestist võtsin kaasa ka paar raamatut, millest üks neist räägib eesmärkide saavutamistest ja mõni alapeatükk ka unistamisest. Kindlasti olete tundnud, kui võimas ja reaalne see mõte, idee ehk unistus teid tabab juhuslikul hetkel ning mõne aja möödudes on see unistus kadunud, ja siis püüate mõnel vajalikul ajal meelde tuletada, aga mis kadunud-see kadunud. Seda tunnet ja unistust saab taaselustada, kui olete selle endale kusagile kirja pannud ja kindlasse kohta ära paigutanud. Mõelge mis pärleid võivad sealt välja tulla, mida saab iga kord aina täiustada ja täiustada. Ükshetk avastate, et unistus hakkab ilmet võtma ja oh seda joovastust, kui see lõpuks ka täide läheb. Võtke nüüd paberid, pliiatsid ja hakake kirjutama, visandama oma unistusi
Olge tublid!
Igatsedes Kaspar
neljas nädal
Neljanda nädala alguses püüdsin pisikest tööd leida, et väikest lisaraha teenida, kuna erasmuse stipendiumi eest saab ära tasutud ainult üürirahad. Enne teele asumist, mõtled ikka, kas lähed proovima või ei lähe, kuid samas mõtled, et mis mul ikka kaotada on ja kui ei prooviks, siis ikkagi miskit hinges kripeldaks. Mõtlemisega kaasnevad ikka tohutud hirmu- ja blokiseinad, mis takistavadki vahest midagi ette võtmast või tegemast. Samas kui ikka on tõsine kabuhirm millegi ees, siis paneb ikka tegutsema küll, ja pealekauba veel väga hästi.
Esimene koht mille välja valisin oli SAS Radisson, mille justkui valisin sisetunde järgi, kuid lähema uurimise käigus sain vastuseks: „..hetkel kahjuks ei ole midagi pakkuda... väike paus, ning edasi küsiti, kas ma oskan Taani keelt”!? Tean seda oma kursusekaaslaste käest, et paljud firmad seda küsivad ja tänu sellele võtavad ka kõik sisserännanud inimesed Taani keele kursuseid, mida just ei pidanud kerge õppida olema. Edasi juba läks nagu lihtsamalt, võtsid juba nagu loomuliku kulgu ja olid valmis kõiksugust tööd tegema, mida pakutud oleks. Paari päeva jooksul sai külastatud mitmeid restorane ja toitlustuskohti, paraku küll tulemuseta, kuid nüüd väikeste kogemuste võrra rikkamana. Võib- olla pidigi nii minema, kuna praeguseks on koolis üsna töökaks läinud ja nädala sees ei jõuakski, kuid nädalavahetus oleks juba tunduvalt parem.
Kolmapäeval rääkisin pikemalt ühe meie õppejõu Grete Butleriga (joonistamistehnika õppejõud), kes rääkis kus riikides (Inglismaa, Sveits, Saksamaa) elanud on ja kuidas ringiga tagasi Taani jõudis. Mulle tundub, et mõnele inimesel on isegi raske ühest korterist teise kolida, rääkimata ühest riigist teise kolimisega, kuid ka korterist-korterisse ole nagu teise riiki kolimine.
Reedene päev oli vaba, kus hommikusöögi ajal astus kööki ka köögi vastas elav eestlanna Marika, kes on umbes minu pikkune blond(pikendustega) üliaktiivne isiksus, kellel on ka juba tugev aksent juures ja vahetevahel unustab eestikeelsed sõnad ära. Satume alati köögis kokku, kui parasjagu söön või küpsetan. Paaril esimesel korral oli ikka Eesti keeles suhtlemist raske alustada, kuna harjunud teise keskkonna ja teise keelega. Tol päeval rääkis mulle ebaõnnestunud päevast, mil linna kursustele registreerima minnes tuli välja, et uksed oldi 5 minuti eest kinni pandud, ning McDonaldis shokolaadijäätis tema tulekuks otsa saanud ja sealt edasi poodi süüa ostma minnes sattus olukorda, kus võttis riiulist saia, mida on alati võtnud, kuna see on odavaim ning kassasse minnes selgus, et see on 5 dkk’d kallim. Püüdis küll neile seal ära seletada, kuid lõppkokkuvõtteks tuli välja, et on olemas sama pakendiga, aga ainult teise nimega sai. See lugu tuletab mulle meelde, kui ma Eestis sattusin ikka sellistesse olukordadesse, et ajab ikka nüüd naerma küll, kuid mis tol hetkel tundusid sellise momendina, et kas tõesti olen hull või hulluks minemas. Mul on kahju, et ma kõiki asju ei mäleta ja üles ei kirjutanud. Äkki on teiega ka midagi kummalist juhtunud, millest lausa võiksite kirjutada!?
Sama päeva õhtul toimus kursaõe Gery sünnipäev, kuid peale jutuajamist Marikaga, läksime Alexiga lilli ostma lähedal asuvasse poodi. Vaatasin ühe odavama lillepoti välja, mis maksis 10dkk, ning avastasin, et saab selle hinna eest kaks tükki ja koju sõites sain aru, et need on hoopis kaktused, kuigi ei paistnud sedamoodi üldse olevat. Oletan, et kaktuseid kingitakse vihamehele, aga see nüüd küll kavas paraku ei olnud.
Tol päev oli väga päiksepaisteline ilm ning otsustasime Alexiga ratastega sõitma minna. Alustuseks tegin paar pilti oma hostelist vt.pilte(hostel) ning siit edasi suundusime mööda jõeäärt purjerekatini, mis asub umbes x kilomeetri kaugusel ja vahepeal sai võetud ka pilte vt.pilte (jalgratastel), kuid meie õnnetuseks said kohe alguses mõlema aparaadi akud tühjaks. Purjerekatini jõudes tuli mõttesse küsida mõnda lihtsamat töökohta, ning meid suunati purjekatega tegelevasse kontorisse. Uksest sisse astudes ja teisele korrusele minnes avanes pilt kontorile, kus kedagi küll ei olnud, kuid kõrval asuvas nõupidamisruumis istusid kaks meest kelle käest Alex küsis, et ega ei ole töötajaid hetkel vaja. Selle peale küsiti, kas me oleme laevamehaanikud, kuid läksime mõttega lihtsamat varianti otsima. Sealt edasi suundusime järgmisesse purjeregatti, mis oli suletud ning pidime hakkama juba kodupoole liikuma (kokku umbes 4 tundi ratastel, kuid vahepeal sai ka lihtsalt ümbrust uuritud, puuritud).
Õhtu saabudes oli aeg hakata rattad Gery poole seadma ning sinna jõudes pakuti kohe veini ja meie neljasesse lauda istusid peale minu, Alexi ka kaks lätlast - meie kursaõde Kristina ning tema poiss-sõber. Kristina poiss- sõber rääkis pea terve õhtu baltimaade nn jubedast majanduskriisist, et ei kavatsegi enam tagasi sõita, kuna palgvahed on nii erinevad ja õieti ei saa korralikult ära elatud. Tõesti on siin palgad mitu korda kõrgemad (tean, et arhitektide tunnipalk ulatub 600dkk – 1260kr) , kuid kas rahas ongi elu või on midagi muud, mis inimest õnnelikuks teeb!?
Usun, et inimesed saavad põhimõtteliselt kõikjal hakkama, ka ükskõiksuguses olukorras ning päris nälga ju ei jää – ikka mõeldakse midagi välja. Tuleb vast olla paindlik nii mõtetes, kui ka tegudes. Targad inimesed on öelnud, et „kes otsib, see leiab!” Mis teie arvate kõigest sellest?
Kuskil kella kaheteistkümne ajal hakkasime Alexiga liikuma tänavale (kus on ka Alexi töökoht), mis on Aalborgis tuntud kui klubide ja baaride tänav (Youfum). Isegi olen eelnevas blogis pildi võtnud, kuid pilti vaadates ei paneks ausalt öeldes tolle õhtuga kokku – paksult kõiksugust rahvast täis, nii vanemas eas inimesi(soliidseid härrasmehi ja naisi), kui ka noori läbisegi. Ütleme nii, et Eestis seda küll ette ei kujutaks...
Nädalavahetuse esimesel päeval pesin meie hostelis esimest korda pesu, mille ruum asub keldrikorrusel (vt.pilti „majandusruum”) ja ennem pesu pesemist peab endale soetama sellise pangakaarditaolise kaardi (vt.pilti „kaart”), mis tuleb pesumasinasse sisestada. Kaart maksab 80dkk, millest 30dkk on deposiiti ja ülejäänud 50dkk’d pesuks – iga pesukorraga läheb 50’st maha 12dkk’d, nii et kasutada saan 4 korda.
1’st märtsist algas bulgaarlastel kevade algus, mille traditsioonide kohaselt tuuakse igale tuttavale, sõbrale punase-valgetes värvides käepael (vt. pilti „käepael”), mis pidi õnne tooma ja mida peab kandma kuni märtsi lõpuni. Pean veel küsima, et mis peale märtsi lõppu sellega tegema peab...
Lisan ka üle- eelmise nädala pildid – „tiimikaaslased, tööplaan”, „linnud” ja väheke ka „mind”
Olge tublid ja pidage vastu, olen varsti tagasi!
Tervitused Taanist!
Esimene koht mille välja valisin oli SAS Radisson, mille justkui valisin sisetunde järgi, kuid lähema uurimise käigus sain vastuseks: „..hetkel kahjuks ei ole midagi pakkuda... väike paus, ning edasi küsiti, kas ma oskan Taani keelt”!? Tean seda oma kursusekaaslaste käest, et paljud firmad seda küsivad ja tänu sellele võtavad ka kõik sisserännanud inimesed Taani keele kursuseid, mida just ei pidanud kerge õppida olema. Edasi juba läks nagu lihtsamalt, võtsid juba nagu loomuliku kulgu ja olid valmis kõiksugust tööd tegema, mida pakutud oleks. Paari päeva jooksul sai külastatud mitmeid restorane ja toitlustuskohti, paraku küll tulemuseta, kuid nüüd väikeste kogemuste võrra rikkamana. Võib- olla pidigi nii minema, kuna praeguseks on koolis üsna töökaks läinud ja nädala sees ei jõuakski, kuid nädalavahetus oleks juba tunduvalt parem.
Kolmapäeval rääkisin pikemalt ühe meie õppejõu Grete Butleriga (joonistamistehnika õppejõud), kes rääkis kus riikides (Inglismaa, Sveits, Saksamaa) elanud on ja kuidas ringiga tagasi Taani jõudis. Mulle tundub, et mõnele inimesel on isegi raske ühest korterist teise kolida, rääkimata ühest riigist teise kolimisega, kuid ka korterist-korterisse ole nagu teise riiki kolimine.
Reedene päev oli vaba, kus hommikusöögi ajal astus kööki ka köögi vastas elav eestlanna Marika, kes on umbes minu pikkune blond(pikendustega) üliaktiivne isiksus, kellel on ka juba tugev aksent juures ja vahetevahel unustab eestikeelsed sõnad ära. Satume alati köögis kokku, kui parasjagu söön või küpsetan. Paaril esimesel korral oli ikka Eesti keeles suhtlemist raske alustada, kuna harjunud teise keskkonna ja teise keelega. Tol päeval rääkis mulle ebaõnnestunud päevast, mil linna kursustele registreerima minnes tuli välja, et uksed oldi 5 minuti eest kinni pandud, ning McDonaldis shokolaadijäätis tema tulekuks otsa saanud ja sealt edasi poodi süüa ostma minnes sattus olukorda, kus võttis riiulist saia, mida on alati võtnud, kuna see on odavaim ning kassasse minnes selgus, et see on 5 dkk’d kallim. Püüdis küll neile seal ära seletada, kuid lõppkokkuvõtteks tuli välja, et on olemas sama pakendiga, aga ainult teise nimega sai. See lugu tuletab mulle meelde, kui ma Eestis sattusin ikka sellistesse olukordadesse, et ajab ikka nüüd naerma küll, kuid mis tol hetkel tundusid sellise momendina, et kas tõesti olen hull või hulluks minemas. Mul on kahju, et ma kõiki asju ei mäleta ja üles ei kirjutanud. Äkki on teiega ka midagi kummalist juhtunud, millest lausa võiksite kirjutada!?
Sama päeva õhtul toimus kursaõe Gery sünnipäev, kuid peale jutuajamist Marikaga, läksime Alexiga lilli ostma lähedal asuvasse poodi. Vaatasin ühe odavama lillepoti välja, mis maksis 10dkk, ning avastasin, et saab selle hinna eest kaks tükki ja koju sõites sain aru, et need on hoopis kaktused, kuigi ei paistnud sedamoodi üldse olevat. Oletan, et kaktuseid kingitakse vihamehele, aga see nüüd küll kavas paraku ei olnud.
Tol päev oli väga päiksepaisteline ilm ning otsustasime Alexiga ratastega sõitma minna. Alustuseks tegin paar pilti oma hostelist vt.pilte(hostel) ning siit edasi suundusime mööda jõeäärt purjerekatini, mis asub umbes x kilomeetri kaugusel ja vahepeal sai võetud ka pilte vt.pilte (jalgratastel), kuid meie õnnetuseks said kohe alguses mõlema aparaadi akud tühjaks. Purjerekatini jõudes tuli mõttesse küsida mõnda lihtsamat töökohta, ning meid suunati purjekatega tegelevasse kontorisse. Uksest sisse astudes ja teisele korrusele minnes avanes pilt kontorile, kus kedagi küll ei olnud, kuid kõrval asuvas nõupidamisruumis istusid kaks meest kelle käest Alex küsis, et ega ei ole töötajaid hetkel vaja. Selle peale küsiti, kas me oleme laevamehaanikud, kuid läksime mõttega lihtsamat varianti otsima. Sealt edasi suundusime järgmisesse purjeregatti, mis oli suletud ning pidime hakkama juba kodupoole liikuma (kokku umbes 4 tundi ratastel, kuid vahepeal sai ka lihtsalt ümbrust uuritud, puuritud).
Õhtu saabudes oli aeg hakata rattad Gery poole seadma ning sinna jõudes pakuti kohe veini ja meie neljasesse lauda istusid peale minu, Alexi ka kaks lätlast - meie kursaõde Kristina ning tema poiss-sõber. Kristina poiss- sõber rääkis pea terve õhtu baltimaade nn jubedast majanduskriisist, et ei kavatsegi enam tagasi sõita, kuna palgvahed on nii erinevad ja õieti ei saa korralikult ära elatud. Tõesti on siin palgad mitu korda kõrgemad (tean, et arhitektide tunnipalk ulatub 600dkk – 1260kr) , kuid kas rahas ongi elu või on midagi muud, mis inimest õnnelikuks teeb!?
Usun, et inimesed saavad põhimõtteliselt kõikjal hakkama, ka ükskõiksuguses olukorras ning päris nälga ju ei jää – ikka mõeldakse midagi välja. Tuleb vast olla paindlik nii mõtetes, kui ka tegudes. Targad inimesed on öelnud, et „kes otsib, see leiab!” Mis teie arvate kõigest sellest?
Kuskil kella kaheteistkümne ajal hakkasime Alexiga liikuma tänavale (kus on ka Alexi töökoht), mis on Aalborgis tuntud kui klubide ja baaride tänav (Youfum). Isegi olen eelnevas blogis pildi võtnud, kuid pilti vaadates ei paneks ausalt öeldes tolle õhtuga kokku – paksult kõiksugust rahvast täis, nii vanemas eas inimesi(soliidseid härrasmehi ja naisi), kui ka noori läbisegi. Ütleme nii, et Eestis seda küll ette ei kujutaks...
Nädalavahetuse esimesel päeval pesin meie hostelis esimest korda pesu, mille ruum asub keldrikorrusel (vt.pilti „majandusruum”) ja ennem pesu pesemist peab endale soetama sellise pangakaarditaolise kaardi (vt.pilti „kaart”), mis tuleb pesumasinasse sisestada. Kaart maksab 80dkk, millest 30dkk on deposiiti ja ülejäänud 50dkk’d pesuks – iga pesukorraga läheb 50’st maha 12dkk’d, nii et kasutada saan 4 korda.
1’st märtsist algas bulgaarlastel kevade algus, mille traditsioonide kohaselt tuuakse igale tuttavale, sõbrale punase-valgetes värvides käepael (vt. pilti „käepael”), mis pidi õnne tooma ja mida peab kandma kuni märtsi lõpuni. Pean veel küsima, et mis peale märtsi lõppu sellega tegema peab...
Lisan ka üle- eelmise nädala pildid – „tiimikaaslased, tööplaan”, „linnud” ja väheke ka „mind”
Olge tublid ja pidage vastu, olen varsti tagasi!
Tervitused Taanist!
neljanda ja kolmanda nädala pildid
Neljanda nädala pildid
jalgratastel Alexiga
hostel
majandusruum
Üleelmise nädala pildid
Tiimikaaslased ja tööplaan
Vaadake, mis pidi kajakad on :]
Endast ka väheke pilte
jalgratastel Alexiga
hostel
majandusruum
Üleelmise nädala pildid
Tiimikaaslased ja tööplaan
Vaadake, mis pidi kajakad on :]
Endast ka väheke pilte
Subscribe to:
Posts (Atom)