Eelmise nädala keskpaiku pakkus üks kursavendadest, et äkki oleksin huvitatud poksitrennist ning esmaspäeval läksingi Ivaniga asja lähemalt uurima, kuid juba teine hetk olin ise trenni kaasa löömas. Ütleme nii, et sai päris korraliku trenni ning järgnevad neli või viis päeva olid lihased haiged. Mõtlesin, et käin ühe ja vaatan, kuidas asi on.
Huvitav on see, et peale siia kolimist on enamus asju muutunud, nii mõtetes kui ka tegudes, näiteks kasvõi pea on rohkem hajali ja teen hoopis teisi toimetamisi. Olen aru saanud, et sobib rohkem selline üksinda eluviis, kus saan omi mõtteid lõpuni mõelda, keskenduda põhjalikumalt ja rohkem asjadele selgust saada. Äkki on lood ka koha eripäras, pean silmas just energeetikat ehk aurat, mis avaldab mõju inimsele. Olete ehk isegi tundnud, et mõnes kohas on väga hea olla ja mõnes kohas kuidagi miskit häirib. Esimeses kirjatükis tõin näiteks, kui mäletate „täditütre korteri”, millel oli väga tugev uneaura, et üles tõusmisega oli probleeme.
Võtsin mõned pildid nii korterist, kus on näha ka minu uusi korterikaaslasi ning peale seda suundusin hosteli piirkonda pilte võtma.
Nonii kallid sõbrad - oligi käes nädal, mil pakkisin oma kohvri ning sai elukohta vahetatud, kuid päev enne kolimist (kolmapäeval) suutsin köögi ja koridori täis tossutada. Õhtusööki valmistades unustasin saiad ahju, mis tegid korraliku vaatepildi köögis ning pärast suitsu likvideerimist, nägid saiad välja just sellised vt pilte „saiad”. Pärast tegi ikka nalja küll,kui automaatselt tuli meelde „präänikupoiste lugu”. Rääkisin parasjagu koridoris juttu, kui ükshetk sulgusid automaatselt koridori- ja köögiuks ning mõtlesin, et keegi vajutas nädalavahetuse reziimi peale, aga vot näed.... – see oli hüvastijätuks.
Kolimine toimus ratastel, kus ühes käes oli asju täis kohver ning seljas matkakott ja abiks oli tulnud ka kursaõe elukaaslane. Võeti vastu õhtusöögiga, milleks oli valmistatud ahjukala, kartulikotletid ja pannkoogid ning kõrvale jõime veini. Pärast söömist, kui oma toas pikali heitsin, nii ka silmad kinni vajusid, kuid öösel ärkasin mitu korda secondhandist ostetud asjade lõhna peale üles, aga magasin üldiselt hästi. Järgmisepäeva hommikul, kui oli vaja ärgata ja hommikusööki tegema minna, siis pidin äärepealt külmkapist vajalikud asjad võtma ning nn. „kööki” jooksma, mida pidin alatihti hostelis tegema, kuid nüüd jäi asi katkiseks. Olen Taanis nagu väikse spordipisiku sisse jälle saanud ja väikse insipiratsiooniallika triatlonist, kuid eks näis kuidas põlved välja veavad ning peale kooli jooksingi hostelisse head aega ütlema. Kaardilt on näha, kus praegu elan(F) ning ka endise elukoha (hosteli) asukoht (B). Sinisega on märgitud jookstud või joostud teekond.
Kaheteistkümnenda nädala alguses käisime Andrega Alexil abis kolimas, mis parasjagu oli secondhandist kokku ostnud (vt. pilte „Alexi juures”). Imestama pani see, et üle 300 dkk ostu, saab tasuta trantspordi ning lisaks autojuhile oli kaasas veel kaks abililist. Siin on üsna normaalne, et paljud käivad secondhandis igasuguseid asju ostmas ja peaks mainima, et valik on mõnes kaupluses üsna lai (alates mööblist, lõpetades golfikeppidega)
Laupäeva päeval otsustasin ära käia Aalborgi lennujaamas, mis olika tegevuskavas kirjas, kuid mis jäi ennem aja taha kinni. Lennujaam asub teisel pool silda umbes 10 -15 km kaugusel hostelist ja tagasi sõitsin mööda jõeäärt. Lisasin ka mõned pildid lennujaama minnes ja tulles.
Kümnendale nädalale lisan veel seda, et üks minu kursaõde ning tema poiss-sõber käisid küsimas, ega ma taha hostelist nende korterisse kolida, kus on vaba üks pisikene katuseaknaga tuba. Esiteks ei pea maksma tagatisraha ja on pea 200dkk krooni odavam hosteli omast ning mis asub suhteliselt kesklinnas. Vaata pilti „maja”
Üheteistkümnenda nädala esimestel päevadel pidin ära ütlema, kas kolin või ei koli ning otsus tuli suht kummalisel moel, kuna sisetunne oli segaduses, siis võtsin appi mündi ja viskasin kolm korda õhku (kohtuseadus). Esimene vise tuli hosteli kasuks, kuid kaks järmist viset osutusid korteri kasuks. Kahtlesin küll, kuid samas mõtlesin, et kui ei muuda midagi, siis oleks nagu midagi jälle puudu. Inimene vist kõige rohkem protestibki muutustele, kuid ega muutused iseenesest ju halvad polegi, kui lasta nn vana lahti ning avada end uuele teele.
Ka Alex leidis endale parema korteri teises hostelis, mida läksime kaema ja mis nägi välja tunduvalt parem ning eelkõige on tal oma köök, vannituba, mida ta ei pea kellegagi jagama(vt. pilte Alexi uus korter” ). Niiet.. iga hea asi omal ajal(ka minu otsus, kuna ma ei näe köögiski enam kedagi söömas).
Kool algas peale vaheaega uue hooga ning nüüd teeme projekti edasi individuaalselt, mistõttu on mul natukene ajalises mõttes raskusi, kuid kirjutan lühidalt kokkuvõtteid. Püsin ikka vaikselt lainel.
Reedel käisin secondhandist voodiasju (tekki, patja, voodipesu) ostmas, mis kokku läksid mul maksma 70 dkk ehk umbes 150 eek. Appi tuli mullevanemas eas müüja, kes teadis enam- vähem kohe, milliseid asju otsida ning just tema valitud asjad (mõned)ka ära ostsin.
Kuna ilm oli ilus ning päike paistis, siis läksin mõneks ajaks jõesuudme juurde istuma. Inimesed võtavad elu ikka täiel rinnal -kes parasjagu magab jõesuudme ligidal, kes püüab kala, kes peab pikniku, kes niisama jalutama tulnud. Kuulsin, et reedene tööpäev kestab taanlastel kella 8’st kuni kella 13, 14’mneni ning nädalas peaks töötunde kokku tulema 32. Olen siin mõelnud, et kuidas selline rahulik ja probleemideta riik on üles ehitatud, kuigi eks Taani on olnud juba varasematel aegadel rikas maa, kuigi eks siin leidub jällegi teisi probleeme. Usun, et eestlased on liialt tagasihoidlikud ning liialt nn „rahul”, mis riigis parasjagu toimub või on ning siis ollakse veel pahased ka, et elu on halb, riigikogus midagi ei toimu ja takkaotsa saadakse palju raha ka. Ometi oleks vaja sellist mõnusat karjajuhti, kes selle otsa lahti harutaks ning seejärel tuleks kasvõi terve Eesti elanikkond kokku. Olen aru saanud, et Eesti riigile ning selle elanikkonnale on vaja sellist toredat sutsakat, et ükskord õigesti mõtlema ning tegutsema hakkaks. Tavaliselt mõttetult soiutakse iga pisiasja kallal ning pole ime, et kuhugi ei jõuta J.
Rainer Nõlvak („Teeme ära 2008” vaimne isa) on oma intervjuudes väga õigesti ja julgelt Eesti kohta kõik südame pealt ära öelnud(soovitan lugeda tema artikleid).
