üheteistkümnes nädal

Üheteistkümnes nädal (13- 19 aprill)

Kümnendale nädalale lisan veel seda, et üks minu kursaõde ning tema poiss-sõber käisid küsimas, ega ma taha hostelist nende korterisse kolida, kus on vaba üks pisikene katuseaknaga tuba. Esiteks ei pea maksma tagatisraha ja on pea 200dkk krooni odavam hosteli omast ning mis asub suhteliselt kesklinnas. Vaata pilti „maja”

Üheteistkümnenda nädala esimestel päevadel pidin ära ütlema, kas kolin või ei koli ning otsus tuli suht kummalisel moel, kuna sisetunne oli segaduses, siis võtsin appi mündi ja viskasin kolm korda õhku (kohtuseadus). Esimene vise tuli hosteli kasuks, kuid kaks järmist viset osutusid korteri kasuks. Kahtlesin küll, kuid samas mõtlesin, et kui ei muuda midagi, siis oleks nagu midagi jälle puudu. Inimene vist kõige rohkem protestibki muutustele, kuid ega muutused iseenesest ju halvad polegi, kui lasta nn vana lahti ning avada end uuele teele.

Ka Alex leidis endale parema korteri teises hostelis, mida läksime kaema ja mis nägi välja tunduvalt parem ning eelkõige on tal oma köök, vannituba, mida ta ei pea kellegagi jagama(vt. pilte Alexi uus korter” ). Niiet.. iga hea asi omal ajal(ka minu otsus, kuna ma ei näe köögiski enam kedagi söömas).

Kool algas peale vaheaega uue hooga ning nüüd teeme projekti edasi individuaalselt, mistõttu on mul natukene ajalises mõttes raskusi, kuid kirjutan lühidalt kokkuvõtteid. Püsin ikka vaikselt lainel.

Reedel käisin secondhandist voodiasju (tekki, patja, voodipesu) ostmas, mis kokku läksid mul maksma 70 dkk ehk umbes 150 eek. Appi tuli mulle vanemas eas müüja, kes teadis enam- vähem kohe, milliseid asju otsida ning just tema valitud asjad (mõned)ka ära ostsin.

Kuna ilm oli ilus ning päike paistis, siis läksin mõneks ajaks jõesuudme juurde istuma. Inimesed võtavad elu ikka täiel rinnal - kes parasjagu magab jõesuudme ligidal, kes püüab kala, kes peab pikniku, kes niisama jalutama tulnud. Kuulsin, et reedene tööpäev kestab taanlastel kella 8’st kuni kella 13, 14’mneni ning nädalas peaks töötunde kokku tulema 32. Olen siin mõelnud, et kuidas selline rahulik ja probleemideta riik on üles ehitatud, kuigi eks Taani on olnud juba varasematel aegadel rikas maa, kuigi eks siin leidub jällegi teisi probleeme. Usun, et eestlased on liialt tagasihoidlikud ning liialt nn „rahul”, mis riigis parasjagu toimub või on ning siis ollakse veel pahased ka, et elu on halb, riigikogus midagi ei toimu ja takkaotsa saadakse palju raha ka. Ometi oleks vaja sellist mõnusat karjajuhti, kes selle otsa lahti harutaks ning seejärel tuleks kasvõi terve Eesti elanikkond kokku. Olen aru saanud, et Eesti riigile ning selle elanikkonnale on vaja sellist toredat sutsakat, et ükskord õigesti mõtlema ning tegutsema hakkaks. Tavaliselt mõttetult soiutakse iga pisiasja kallal ning pole ime, et kuhugi ei jõuta J.

Rainer Nõlvak („Teeme ära 2008” vaimne isa) on oma intervjuudes väga õigesti ja julgelt Eesti kohta kõik südame pealt ära öelnud(soovitan lugeda tema artikleid).

Nagu Rainer ütles - „Olge valvsad kaaskodanikud!”

kaaskodanik

Kaspar