Kümnes nädal (6-12 aprill)
Eelmise nädala reedest kuni järgmise nädala esmaspäevani peeti koolis munadepühi ning sellega kaasnes koolivabanädal. Paar esimest päeva möödusid rahulikult aega nautides, kuid mida päev natukene edasi, seda rohkem tundsin, et lihtsalt ikka niisama ei saa istuda ja pealekauba ärkasin ikkagi umbes samal kellajal, kui kooli ennast sätin. Ehk, tavaliselt ongi sedasi, et kui pead järgmine päev kusagile minema, siis nagu alateadlikult häälestame järgmiseks päevaks ette nt. „pean jälle tööle minema” ja seejärel hommikul ärgates unistadki kauem magamisest ning ristivastupidises olukorras oled kui krips ja kraps, vaata et varemgi üleval... Ja, nagu saatuse väel, oli mul tegevust umbes viieks või kuueks järgnevaks päevaks, kus aitasin kursaõel projekti lõpuni viia ning aeg läks märgatavalt kiiremini.
...ja iga päev sõitsin läbi kesklinna ning käisin ka kõrvaltänavaid avastamas, kust leidsin enda eest ühe sellise toreda tänava, kus majad on küll kahekorruselised, kuid väga madalad ja omapärased vt pilti”omapärane tänav”, teine pilt on jällegi selline tüüpiline tänavapilt.
Olen siin lugenud ja seejärel mõelnud, et kas parem on planeeritud või planeerimata elu. Võib nii, ehk naa – oleneb jälle kuidas kellelegi meeldib ja sobib. Samas võib neid kahte omavahel kokku segada - võtame näiteks, et kui ka planeerime midagi, siis ei pane täpset kuupäeva paika, vaid kirjutame selle mõtte kusagile paberile üles ning ühel päeval peab see unistus või mõte nagunii täide minema, kuna algmõte ju kusagilt tuli ja ega see niisama tulnudki.
Tervitades,
Kaspar
üheksas nädal (30- 5 märts/aprill)
Oligi käes päev, mil pidime hakkama oma projekte esitama..., kuid kooli jõudes oli tunda sellist erilist pinget, mis nagu võluväel kandus edasi ka mingil määral iseendasse ja mis võttis hetkeks ära reaalse mõtlemise, kui ka keskendumistaju. Eks olin ka ise parajas pabinas, kuna pühapäeva õhtul tegin teksti mitu korda ümber ning lõppude- lõpuks muutsin koolis ka mingi osa ära. Soovitan minna kusagile vaiksesse kohta ning rahulikult kõik ilusti läbi mõelda ning tagasi tulla, kui saabub järg sinuni, siis olen 99% kindel, et asi õnnestub väga hästi.
Esitluse eelnevalt jagati igale grupile paber, mille peale oli kirjutatud järjekorranumber ning iga grupp pidi omakorda teise grupi esitluse lõpus küsima projekti kohta küsimusi ehk juhtima tähelepanu vigadele või puudustele. Projekti üksiasjad, ehk iga eraldi paberitükike(visandid, joonised jne) pandi klassi ees olevatele tahvlitele (vt. pilte „esitlus”). Esitlust alustati sissejuhatusega, kus kõige pealt räägiti maja asukohast, perekonnavalikust ning millest lähtusime projekteerimisel jpm, ja lõppes maja lõpliku summa kalkulatsiooni esitlusega. Hindama oli tulnud kaks õppejõudu, kellest üks oli Michael Pierce, kellest rääkisin natukene seitsmendal nädalal ning kellest teine oli Carl Redmond (ka inglane, kes annab ehituskonstruktsioonide loenguid) ja kes on vast meie õppejõududest üks nooremaid u. 35- 40 aasta vanune.
Projekti sissejuhatamine oli üheks minu ülesandeks, ja nii ka katusekonstruktsioon. Vahetult ennem alustamist, püüdsin veelkord terve teksti uuesti läbi võtta ning proovisin mitte mõelda, et äkki mul ei ole eelmine lõik meeles vms. Vahel alateadvus lihtsalt viskab selliseid vingerpusse, nii et jäädki selle peale mõtlema ning ongi kõik meelest läinud – nagunii läheb osa teksti meelest ära ning see ongi normaalne ehk inimlik. Inimene lihtsalt oskab ennast paanikasse viia, kuigi tegelikult ei ole midagi ju juhtunud. Olen aru saanud, et kui sunnid ennast meelde jätma, siis ei olegi sellest eriti tolku ning pealekauba koormad enda kallist aju liigse informatsiooniga. Eriti, kui veel hakkad mässama ka, et meelde ei jää, siis satud endaga veel pahuksisse. Tähtis on vast see, mis sul teistele tähtsat öelda on(vajalik) ning mitte klammerduma eelnevalt kirjutatud paberilehel olevasse teksti. Nii, aga tagasi esitluse juurde – nojah...., võtsin asja nii kuidas parasjagu oli (mõtlesin natukene asja küll hullemaks), kuid esitluste lõpus anti igaühele eraldi tagasiside ning halba sõna meie grupiliikmed ei kuulnud. Isegi kui midagi läheb halvasti, siis midagi ikka head ju on, me ise lihtsalt kirume või neame hingepõhjani ennast, kuid milleks? Mõelge kui kõik läheks ainult hästi, siis oleks samamoodi ju midagi valesti... jpm. Sai nüüd filosofeeritud, kuid olen kuulnud, et just need kogemused, mida läbi elame on olulised ning läbi nende me ka areneme tähtede poole.
Õhtul, aga otsustati üheskoos minna inglisepärasesse pubisse, kust üllatusena leidsime ka meie õppejõu Michael Pierce’i, kes viis seal läbi mälumängu. Võtsime meiegi osa, kuid 400 taani krooni jäi tulemata. Sedasi aga käivad paljud paarid ja pereliikmed aega veetmas ning ei ole seda tunnet, et miski hakkaks vastu, vaid vastupidi. Siin on pigem selliseks kokkusaamise kohaks pubid või baarid, vastupidiselt Eesti kohvikutele. Hetkel pole veel kohvikusse jõudnud, kuid kaugelt vaadates ei ole jällegi sellist erilist kohvikuhõngu, mis on jällegi Eestis tunda.
Michel Pierce tunneb meie kursuse heaolu eest vast kõige rohkem huvi ning aeg- ajalt käib meid külastamas ja uurimas meie käekäigu kohta. Koolinädala viimasel päeval astuski ta uksest sisse ning kursaõed pakkusid kohe ka kohvi ja tekkis selline mõnus õhkkond, kus õppejõud rääkis natukene oma elust ning suheldi elulistel teemadel.
Nädalavahetuse esimesel päeva õhtul toimus kursaõe Iva sünnipäev, kus enamus inimesi oli meie kursuselt ning esimest korda sain kogeda korralikku Bulgaaria temperamenti – tantsiti Bulgaaria tantse kõik koos, visati nalja jpm. Kõrvalt jälgides mõtlesin omamisi, et meil tegelikult on mida jälle õppida üksteiselt.
Järgmise päeva õhtul pidas Alex väikest sünnipäeva Andre juures, kuhu olid kutsutud kõik kursavennad, kuid kohal oli alla veerandi. Vaatasime jalgpalli, sõime ja jõime ning puhusime niisama juttu. Andre on meil jalgpallifänn ning tolleks puhuks oli enda koduklubi embleemiga salli endale kaela riputanud. Päev ennem olin, aga lugenud internetist huvitava artikli, kus paadunud jalgpallifänn oli isegi jalgpallimatsi kaotades südameinfarkti saanud.
Tervitades,
Kaspar
Esitluse eelnevalt jagati igale grupile paber, mille peale oli kirjutatud järjekorranumber ning iga grupp pidi omakorda teise grupi esitluse lõpus küsima projekti kohta küsimusi ehk juhtima tähelepanu vigadele või puudustele. Projekti üksiasjad, ehk iga eraldi paberitükike(visandid, joonised jne) pandi klassi ees olevatele tahvlitele (vt. pilte „esitlus”). Esitlust alustati sissejuhatusega, kus kõige pealt räägiti maja asukohast, perekonnavalikust ning millest lähtusime projekteerimisel jpm, ja lõppes maja lõpliku summa kalkulatsiooni esitlusega. Hindama oli tulnud kaks õppejõudu, kellest üks oli Michael Pierce, kellest rääkisin natukene seitsmendal nädalal ning kellest teine oli Carl Redmond (ka inglane, kes annab ehituskonstruktsioonide loenguid) ja kes on vast meie õppejõududest üks nooremaid u. 35- 40 aasta vanune.
Projekti sissejuhatamine oli üheks minu ülesandeks, ja nii ka katusekonstruktsioon. Vahetult ennem alustamist, püüdsin veelkord terve teksti uuesti läbi võtta ning proovisin mitte mõelda, et äkki mul ei ole eelmine lõik meeles vms. Vahel alateadvus lihtsalt viskab selliseid vingerpusse, nii et jäädki selle peale mõtlema ning ongi kõik meelest läinud – nagunii läheb osa teksti meelest ära ning see ongi normaalne ehk inimlik. Inimene lihtsalt oskab ennast paanikasse viia, kuigi tegelikult ei ole midagi ju juhtunud. Olen aru saanud, et kui sunnid ennast meelde jätma, siis ei olegi sellest eriti tolku ning pealekauba koormad enda kallist aju liigse informatsiooniga. Eriti, kui veel hakkad mässama ka, et meelde ei jää, siis satud endaga veel pahuksisse. Tähtis on vast see, mis sul teistele tähtsat öelda on(vajalik) ning mitte klammerduma eelnevalt kirjutatud paberilehel olevasse teksti. Nii, aga tagasi esitluse juurde – nojah...., võtsin asja nii kuidas parasjagu oli (mõtlesin natukene asja küll hullemaks), kuid esitluste lõpus anti igaühele eraldi tagasiside ning halba sõna meie grupiliikmed ei kuulnud. Isegi kui midagi läheb halvasti, siis midagi ikka head ju on, me ise lihtsalt kirume või neame hingepõhjani ennast, kuid milleks? Mõelge kui kõik läheks ainult hästi, siis oleks samamoodi ju midagi valesti... jpm. Sai nüüd filosofeeritud, kuid olen kuulnud, et just need kogemused, mida läbi elame on olulised ning läbi nende me ka areneme tähtede poole.
Õhtul, aga otsustati üheskoos minna inglisepärasesse pubisse, kust üllatusena leidsime ka meie õppejõu Michael Pierce’i, kes viis seal läbi mälumängu. Võtsime meiegi osa, kuid 400 taani krooni jäi tulemata. Sedasi aga käivad paljud paarid ja pereliikmed aega veetmas ning ei ole seda tunnet, et miski hakkaks vastu, vaid vastupidi. Siin on pigem selliseks kokkusaamise kohaks pubid või baarid, vastupidiselt Eesti kohvikutele. Hetkel pole veel kohvikusse jõudnud, kuid kaugelt vaadates ei ole jällegi sellist erilist kohvikuhõngu, mis on jällegi Eestis tunda.
Michel Pierce tunneb meie kursuse heaolu eest vast kõige rohkem huvi ning aeg- ajalt käib meid külastamas ja uurimas meie käekäigu kohta. Koolinädala viimasel päeval astuski ta uksest sisse ning kursaõed pakkusid kohe ka kohvi ja tekkis selline mõnus õhkkond, kus õppejõud rääkis natukene oma elust ning suheldi elulistel teemadel.
Nädalavahetuse esimesel päeva õhtul toimus kursaõe Iva sünnipäev, kus enamus inimesi oli meie kursuselt ning esimest korda sain kogeda korralikku Bulgaaria temperamenti – tantsiti Bulgaaria tantse kõik koos, visati nalja jpm. Kõrvalt jälgides mõtlesin omamisi, et meil tegelikult on mida jälle õppida üksteiselt.
Järgmise päeva õhtul pidas Alex väikest sünnipäeva Andre juures, kuhu olid kutsutud kõik kursavennad, kuid kohal oli alla veerandi. Vaatasime jalgpalli, sõime ja jõime ning puhusime niisama juttu. Andre on meil jalgpallifänn ning tolleks puhuks oli enda koduklubi embleemiga salli endale kaela riputanud. Päev ennem olin, aga lugenud internetist huvitava artikli, kus paadunud jalgpallifänn oli isegi jalgpallimatsi kaotades südameinfarkti saanud.
Tervitades,
Kaspar
kaheksas nädal (23- 27 märts)
Külmkappi edasi sulatades, möödus vast pea kaks päeva, mil alustasin pühapäeva hommikul ning lõppkokkuvõttes sai jääkamar ära sulatatud esmaspäeva õhtuks. Algus tundus nagu kuluks pool sellest ajast, kuid mida aeg edasi, seda ajaliselt pikemaks venis sulamine.
Koolist tagasi jõudes, lootsin tolle külmkapi uuesti tööle saada, aga paraku seisis pool sellest suurest jäätükist sees , kuid protsessi kiirendamiseks võtsin selle tüki sealt välja ning viisin wc- potti sulama (vt. pilti „jääkamakas”). Mõtlesin mis ma mõtlesin – ka seal ei sulanud nii kiiresti, kui oleks oodanud. Selle aja sees kui jõudsin oma toimetused ära teha (sealhulgas ka külmkapi puhastatud) umbes 2,5 või 3 tunni vältel, ei olnud oluliselt kahanenud. Alles siis, kui hakkasin teatud aja tagant vett peale laskma, toimusid märgatavad muutused. Järgmise päeva (teisipäev) kojutulekuni lasin külmkapil natukene tuulduda ning seejärel sai sisse lülitatud. Eelnevalt oli külmkapp külmutustemp. 5’nda astme peal ja töötas paraja temperatuuriga, kuid kui vastsulatatud külmkapi samale temperatuurile lülitasin, siis paari tunni möödudes olid kõik toitained ära külmunud ning jääkirme läikis vastu.
Nädalalõpu veetsime koolis.. nagu ka eelmisel nädalal, kuid sel nädalavahetusel olid kõik kursakaaslased kokku tulnud, et teha viimaseid jõupingutusi esmaspäevaseks hindamiseks. Ühte minu tööülesannete osa võite vaadata pilti „katus”. Mille põhilisemad joonised välja valisin ning laua peale asetasin, st. need läksid hindamisele.
Huvitav oli jälgida, kuidas otsustati viimastel pingelistel päevadel kodu asemel koolis töötamise kasuks, kuid koos töötades tekib jällegi nn selline töövaim (motivatsioon). Olen mõelnud, et kust üldse tuleb energia, mis avaldab inimeses nii suurt mõju (nii startimiseks kui ka püsimiseks) – kas see võib olla emotsioon, tunne, mõte või fantaasia vms!?
Kooli pääseb mittekoolipäevadel spetsiaalse kiibi ning koodiga, mida saab kinnitada võtmehoidja külge. Kiip fikseerib ära, kellega on tegu ja tänu sellele võib sellega ringi liikuda teatud tsoonides(trepikojas, õppeklassi korrusel ning ka viimasel korrusel, kus käivad suitsetajad suitsetamas). Nimelt, eelneval päeval (reedel), leppisime Geryga kokku, et kuna mul pole veel kiipi, siis annan helistades märku, kui kohal olen, kuid miskil kombel oli just tol momendil midagi Gery telefoniga juhtunud ning püüdsin u. 20 minutit vihma käes ennast kuidagi märgatavaks teha. Kivide loopisimisest ei olnud küll kasu, kuid kui otsustasin hakata tagasi kodu poole liikuma, siis just sellel momendil astus üks meesterahvas peauksest välja ning tänu temale pääsesin kooli. Vahel võtavad asjad täiesti teistsuguse pöörde, kui näiteks otsustad loobuda või oled täiesti lootusetuses olukorras. dsfsd
Tervitades,
Kaspar
Koolist tagasi jõudes, lootsin tolle külmkapi uuesti tööle saada, aga paraku seisis pool sellest suurest jäätükist sees , kuid protsessi kiirendamiseks võtsin selle tüki sealt välja ning viisin wc- potti sulama (vt. pilti „jääkamakas”). Mõtlesin mis ma mõtlesin – ka seal ei sulanud nii kiiresti, kui oleks oodanud. Selle aja sees kui jõudsin oma toimetused ära teha (sealhulgas ka külmkapi puhastatud) umbes 2,5 või 3 tunni vältel, ei olnud oluliselt kahanenud. Alles siis, kui hakkasin teatud aja tagant vett peale laskma, toimusid märgatavad muutused. Järgmise päeva (teisipäev) kojutulekuni lasin külmkapil natukene tuulduda ning seejärel sai sisse lülitatud. Eelnevalt oli külmkapp külmutustemp. 5’nda astme peal ja töötas paraja temperatuuriga, kuid kui vastsulatatud külmkapi samale temperatuurile lülitasin, siis paari tunni möödudes olid kõik toitained ära külmunud ning jääkirme läikis vastu.
Nädalalõpu veetsime koolis.. nagu ka eelmisel nädalal, kuid sel nädalavahetusel olid kõik kursakaaslased kokku tulnud, et teha viimaseid jõupingutusi esmaspäevaseks hindamiseks. Ühte minu tööülesannete osa võite vaadata pilti „katus”. Mille põhilisemad joonised välja valisin ning laua peale asetasin, st. need läksid hindamisele.
Huvitav oli jälgida, kuidas otsustati viimastel pingelistel päevadel kodu asemel koolis töötamise kasuks, kuid koos töötades tekib jällegi nn selline töövaim (motivatsioon). Olen mõelnud, et kust üldse tuleb energia, mis avaldab inimeses nii suurt mõju (nii startimiseks kui ka püsimiseks) – kas see võib olla emotsioon, tunne, mõte või fantaasia vms!?
Kooli pääseb mittekoolipäevadel spetsiaalse kiibi ning koodiga, mida saab kinnitada võtmehoidja külge. Kiip fikseerib ära, kellega on tegu ja tänu sellele võib sellega ringi liikuda teatud tsoonides(trepikojas, õppeklassi korrusel ning ka viimasel korrusel, kus käivad suitsetajad suitsetamas). Nimelt, eelneval päeval (reedel), leppisime Geryga kokku, et kuna mul pole veel kiipi, siis annan helistades märku, kui kohal olen, kuid miskil kombel oli just tol momendil midagi Gery telefoniga juhtunud ning püüdsin u. 20 minutit vihma käes ennast kuidagi märgatavaks teha. Kivide loopisimisest ei olnud küll kasu, kuid kui otsustasin hakata tagasi kodu poole liikuma, siis just sellel momendil astus üks meesterahvas peauksest välja ning tänu temale pääsesin kooli. Vahel võtavad asjad täiesti teistsuguse pöörde, kui näiteks otsustad loobuda või oled täiesti lootusetuses olukorras. dsfsd
Tervitades,
Kaspar
seitsmes nädal
Seitsmes nädal (16- 22 märts)
Kätte on jõudnud seitsmes nädal ja nädal algab taas koolipäevaga kell 8.30, kuhu jäin tugeva vastutuule tõttu 5 minutit hiljaks ning kõik vähegi hilinejad said õppejõu (Michael Pierce – vanemas eas inglane, kelle välimus ja huumorisoon on 100% Inglismaalt) käest korraliku noomituse. Oli näha, kuidas iga järgneva hilineja peale aina rohkem vihasemaks läks ja tekkis vahepeal tunne, nagu oleks keskkoolis, kuid samas kui on kord, siis on kord. Tol korral anti meile ülesandeks välja otsida mingi ese või asi, millest teha väike presentatsioon – millega tegu, kus kasutada saab, millest valmistatud jpm (tooteesitlus). Saime valida raamatukogus olevate materjalide seast sobiliku nt. akna, gyproci, torude ja paljude muude näidiseid ning valisin välja klaasmosaiikplaaditükid, millest tegin väikse esitluse, koos illustreerivate pildimaterjalidega ja peale esitlust andis õppejõud tagasiside koos heade- veadega. Asja mõte oli selles, et teha iga esineja presentatsioon tagasiside näol effektiivsemaks ja täiuslikumaks. Minu esiltuse veaks sai lugeda väikest närveerimist ning paberi pealt sõna- sõnalt maha lugemist, mis pidi tekitama monotoonsust, igavust ja plussi poole pealt sai lugeda pildimaterjali näitamist koos vastava näidise näitamisega.
Teiste presentatsioone jälgides mõtlesin omamisi, et Eesti õppesüsteemis on rohkem rõhku pandud konkreetsusele, põhjalikkusele, nõudlikkusele, mis tekitab lisapinget või hirmu esinemise või vastamise ees. Võtame näiteks olukorra, kus õpetaja paljub õpilasel vastata ning vale vastuse eest vaadatakse kaasõpilaste poolt viltu ning järgnevatel kordadel lihtsalt jäetakse vastamata, kuna ei taheta näida rumalana.
Nädala keskel pidin vahetama oma esimesed piduriklotsid tagarattal, kuna pidurdamisi on pea 4x rohkem kui käikude vahetamisi ja vast ei jää palju puudu, kui pean ka need esirattal ära vahetama. Ratas on siin olnud väga paindlik ja praktiline vahend, mida saab kasutada iga kell ning minna kuhu hing ihaldab... pealekauba ei pea iga korra eest maksma. Rataste teemadel rääkisime ka ühe eestlannaga, kellega arutasime, et Eestis (nt. Tallinnas) vast tekitaks ratasega sõitmine liikluskultuuris paraja segaduse, kuid suvel tööle sõita oleks täitsa asjalik.
Nädalavahetuse esimesel päeval ärkasin kell 10 ning läksin ennast õue liigutama ja tagasi tulles sõin normaalses koguses toitu ning peale seda suundusin kooli(enne kooli minekut püüdsid Bilkas ära käia, kuid vähese aja tõttu jäi sõit katki, kuid vt. pilti „ettevalimistus”,”hostel-kool”). Huvitav kuidas tol päeval mõjus kell 10 ärkamine, trenn, normaalse koguses toitumine - hea enesetunde terveks päevaks. Olen jälginud, et kuidas toidulaud mõjutab inimese enesetunnet ning tervist. Alati ei saa osta küll delikatesstooteid, kuid saab omavahel kombineerida. Aeg ajalt kombineerin juurvilju näiteks riisiga, keedetud kartulitega ning ka normaalses koguses lihatooteid. Kuulsin kusagilt, et näiteks hommikusööki on soovitatav alustada moosisaiaga..., ja väga kasulikud on loomulikult aiast saadud saadused.
Laupäeva ja pühapäeva veetsin koolis koolitöid tehes (vt pilti „köök” – 3punkti perspektiivvaade) , kus enamus kursakaaslasi lihtsalt hakkas ükshetk kooli järjest tulema(vt. pilti „kursakaaslased”, et kui mina hakkasin kell 20.00 kodu poole minema, siis mõni alles jõudis kooli. Nendel päeval ostsid Martin ja Yordan (vt. pilti Martin, Yordan) kursuse peale kohvimasina, mille sisse mitte ei panda kohvipuru, vaid kohvipuru on pandud teepakitaolistesse ümbristesse, mis pannakse kohvimasinasse ning sellest saab kahe tassijagu kohvi.
Alates laupäeva hommikust alustasin ka külmkapi sulatamisega, mille sügavkülmast põhjustatud jääkamaks oli niivõrd suureks läinud, et ei olnud võimalik isegi sügavkülma näha...
Kõike paremat soovides,
Kaspar
Kätte on jõudnud seitsmes nädal ja nädal algab taas koolipäevaga kell 8.30, kuhu jäin tugeva vastutuule tõttu 5 minutit hiljaks ning kõik vähegi hilinejad said õppejõu (Michael Pierce – vanemas eas inglane, kelle välimus ja huumorisoon on 100% Inglismaalt) käest korraliku noomituse. Oli näha, kuidas iga järgneva hilineja peale aina rohkem vihasemaks läks ja tekkis vahepeal tunne, nagu oleks keskkoolis, kuid samas kui on kord, siis on kord. Tol korral anti meile ülesandeks välja otsida mingi ese või asi, millest teha väike presentatsioon – millega tegu, kus kasutada saab, millest valmistatud jpm (tooteesitlus). Saime valida raamatukogus olevate materjalide seast sobiliku nt. akna, gyproci, torude ja paljude muude näidiseid ning valisin välja klaasmosaiikplaaditükid, millest tegin väikse esitluse, koos illustreerivate pildimaterjalidega ja peale esitlust andis õppejõud tagasiside koos heade- veadega. Asja mõte oli selles, et teha iga esineja presentatsioon tagasiside näol effektiivsemaks ja täiuslikumaks. Minu esiltuse veaks sai lugeda väikest närveerimist ning paberi pealt sõna- sõnalt maha lugemist, mis pidi tekitama monotoonsust, igavust ja plussi poole pealt sai lugeda pildimaterjali näitamist koos vastava näidise näitamisega.
Teiste presentatsioone jälgides mõtlesin omamisi, et Eesti õppesüsteemis on rohkem rõhku pandud konkreetsusele, põhjalikkusele, nõudlikkusele, mis tekitab lisapinget või hirmu esinemise või vastamise ees. Võtame näiteks olukorra, kus õpetaja paljub õpilasel vastata ning vale vastuse eest vaadatakse kaasõpilaste poolt viltu ning järgnevatel kordadel lihtsalt jäetakse vastamata, kuna ei taheta näida rumalana.
Nädala keskel pidin vahetama oma esimesed piduriklotsid tagarattal, kuna pidurdamisi on pea 4x rohkem kui käikude vahetamisi ja vast ei jää palju puudu, kui pean ka need esirattal ära vahetama. Ratas on siin olnud väga paindlik ja praktiline vahend, mida saab kasutada iga kell ning minna kuhu hing ihaldab... pealekauba ei pea iga korra eest maksma. Rataste teemadel rääkisime ka ühe eestlannaga, kellega arutasime, et Eestis (nt. Tallinnas) vast tekitaks ratasega sõitmine liikluskultuuris paraja segaduse, kuid suvel tööle sõita oleks täitsa asjalik.
Nädalavahetuse esimesel päeval ärkasin kell 10 ning läksin ennast õue liigutama ja tagasi tulles sõin normaalses koguses toitu ning peale seda suundusin kooli(enne kooli minekut püüdsid Bilkas ära käia, kuid vähese aja tõttu jäi sõit katki, kuid vt. pilti „ettevalimistus”,”hostel-kool”). Huvitav kuidas tol päeval mõjus kell 10 ärkamine, trenn, normaalse koguses toitumine - hea enesetunde terveks päevaks. Olen jälginud, et kuidas toidulaud mõjutab inimese enesetunnet ning tervist. Alati ei saa osta küll delikatesstooteid, kuid saab omavahel kombineerida. Aeg ajalt kombineerin juurvilju näiteks riisiga, keedetud kartulitega ning ka normaalses koguses lihatooteid. Kuulsin kusagilt, et näiteks hommikusööki on soovitatav alustada moosisaiaga..., ja väga kasulikud on loomulikult aiast saadud saadused.
Laupäeva ja pühapäeva veetsin koolis koolitöid tehes (vt pilti „köök” – 3punkti perspektiivvaade) , kus enamus kursakaaslasi lihtsalt hakkas ükshetk kooli järjest tulema(vt. pilti „kursakaaslased”, et kui mina hakkasin kell 20.00 kodu poole minema, siis mõni alles jõudis kooli. Nendel päeval ostsid Martin ja Yordan (vt. pilti Martin, Yordan) kursuse peale kohvimasina, mille sisse mitte ei panda kohvipuru, vaid kohvipuru on pandud teepakitaolistesse ümbristesse, mis pannakse kohvimasinasse ning sellest saab kahe tassijagu kohvi.
Alates laupäeva hommikust alustasin ka külmkapi sulatamisega, mille sügavkülmast põhjustatud jääkamaks oli niivõrd suureks läinud, et ei olnud võimalik isegi sügavkülma näha...
Kõike paremat soovides,
Kaspar
Subscribe to:
Posts (Atom)