Oligi käes päev, mil pidime hakkama oma projekte esitama..., kuid kooli jõudes oli tunda sellist erilist pinget, mis nagu võluväel kandus edasi ka mingil määral iseendasse ja mis võttis hetkeks ära reaalse mõtlemise, kui ka keskendumistaju. Eks olin ka ise parajas pabinas, kuna pühapäeva õhtul tegin teksti mitu korda ümber ning lõppude- lõpuks muutsin koolis ka mingi osa ära. Soovitan minna kusagile vaiksesse kohta ning rahulikult kõik ilusti läbi mõelda ning tagasi tulla, kui saabub järg sinuni, siis olen 99% kindel, et asi õnnestub väga hästi.
Esitluse eelnevalt jagati igale grupile paber, mille peale oli kirjutatud järjekorranumber ning iga grupp pidi omakorda teise grupi esitluse lõpus küsima projekti kohta küsimusi ehk juhtima tähelepanu vigadele või puudustele. Projekti üksiasjad, ehk iga eraldi paberitükike(visandid, joonised jne) pandi klassi ees olevatele tahvlitele (vt. pilte „esitlus”). Esitlust alustati sissejuhatusega, kus kõige pealt räägiti maja asukohast, perekonnavalikust ning millest lähtusime projekteerimisel jpm, ja lõppes maja lõpliku summa kalkulatsiooni esitlusega. Hindama oli tulnud kaks õppejõudu, kellest üks oli Michael Pierce, kellest rääkisin natukene seitsmendal nädalal ning kellest teine oli Carl Redmond (ka inglane, kes annab ehituskonstruktsioonide loenguid) ja kes on vast meie õppejõududest üks nooremaid u. 35- 40 aasta vanune.
Projekti sissejuhatamine oli üheks minu ülesandeks, ja nii ka katusekonstruktsioon. Vahetult ennem alustamist, püüdsin veelkord terve teksti uuesti läbi võtta ning proovisin mitte mõelda, et äkki mul ei ole eelmine lõik meeles vms. Vahel alateadvus lihtsalt viskab selliseid vingerpusse, nii et jäädki selle peale mõtlema ning ongi kõik meelest läinud – nagunii läheb osa teksti meelest ära ning see ongi normaalne ehk inimlik. Inimene lihtsalt oskab ennast paanikasse viia, kuigi tegelikult ei ole midagi ju juhtunud. Olen aru saanud, et kui sunnid ennast meelde jätma, siis ei olegi sellest eriti tolku ning pealekauba koormad enda kallist aju liigse informatsiooniga. Eriti, kui veel hakkad mässama ka, et meelde ei jää, siis satud endaga veel pahuksisse. Tähtis on vast see, mis sul teistele tähtsat öelda on(vajalik) ning mitte klammerduma eelnevalt kirjutatud paberilehel olevasse teksti. Nii, aga tagasi esitluse juurde – nojah...., võtsin asja nii kuidas parasjagu oli (mõtlesin natukene asja küll hullemaks), kuid esitluste lõpus anti igaühele eraldi tagasiside ning halba sõna meie grupiliikmed ei kuulnud. Isegi kui midagi läheb halvasti, siis midagi ikka head ju on, me ise lihtsalt kirume või neame hingepõhjani ennast, kuid milleks? Mõelge kui kõik läheks ainult hästi, siis oleks samamoodi ju midagi valesti... jpm. Sai nüüd filosofeeritud, kuid olen kuulnud, et just need kogemused, mida läbi elame on olulised ning läbi nende me ka areneme tähtede poole.
Õhtul, aga otsustati üheskoos minna inglisepärasesse pubisse, kust üllatusena leidsime ka meie õppejõu Michael Pierce’i, kes viis seal läbi mälumängu. Võtsime meiegi osa, kuid 400 taani krooni jäi tulemata. Sedasi aga käivad paljud paarid ja pereliikmed aega veetmas ning ei ole seda tunnet, et miski hakkaks vastu, vaid vastupidi. Siin on pigem selliseks kokkusaamise kohaks pubid või baarid, vastupidiselt Eesti kohvikutele. Hetkel pole veel kohvikusse jõudnud, kuid kaugelt vaadates ei ole jällegi sellist erilist kohvikuhõngu, mis on jällegi Eestis tunda.
Michel Pierce tunneb meie kursuse heaolu eest vast kõige rohkem huvi ning aeg- ajalt käib meid külastamas ja uurimas meie käekäigu kohta. Koolinädala viimasel päeval astuski ta uksest sisse ning kursaõed pakkusid kohe ka kohvi ja tekkis selline mõnus õhkkond, kus õppejõud rääkis natukene oma elust ning suheldi elulistel teemadel.
Nädalavahetuse esimesel päeva õhtul toimus kursaõe Iva sünnipäev, kus enamus inimesi oli meie kursuselt ning esimest korda sain kogeda korralikku Bulgaaria temperamenti – tantsiti Bulgaaria tantse kõik koos, visati nalja jpm. Kõrvalt jälgides mõtlesin omamisi, et meil tegelikult on mida jälle õppida üksteiselt.
Järgmise päeva õhtul pidas Alex väikest sünnipäeva Andre juures, kuhu olid kutsutud kõik kursavennad, kuid kohal oli alla veerandi. Vaatasime jalgpalli, sõime ja jõime ning puhusime niisama juttu. Andre on meil jalgpallifänn ning tolleks puhuks oli enda koduklubi embleemiga salli endale kaela riputanud. Päev ennem olin, aga lugenud internetist huvitava artikli, kus paadunud jalgpallifänn oli isegi jalgpallimatsi kaotades südameinfarkti saanud.
Tervitades,
Kaspar
No comments:
Post a Comment