seitsmes nädal

Seitsmes nädal (16- 22 märts)
Kätte on jõudnud seitsmes nädal ja nädal algab taas koolipäevaga kell 8.30, kuhu jäin tugeva vastutuule tõttu 5 minutit hiljaks ning kõik vähegi hilinejad said õppejõu (Michael Pierce – vanemas eas inglane, kelle välimus ja huumorisoon on 100% Inglismaalt) käest korraliku noomituse. Oli näha, kuidas iga järgneva hilineja peale aina rohkem vihasemaks läks ja tekkis vahepeal tunne, nagu oleks keskkoolis, kuid samas kui on kord, siis on kord. Tol korral anti meile ülesandeks välja otsida mingi ese või asi, millest teha väike presentatsioon – millega tegu, kus kasutada saab, millest valmistatud jpm (tooteesitlus). Saime valida raamatukogus olevate materjalide seast sobiliku nt. akna, gyproci, torude ja paljude muude näidiseid ning valisin välja klaasmosaiikplaaditükid, millest tegin väikse esitluse, koos illustreerivate pildimaterjalidega ja peale esitlust andis õppejõud tagasiside koos heade- veadega. Asja mõte oli selles, et teha iga esineja presentatsioon tagasiside näol effektiivsemaks ja täiuslikumaks. Minu esiltuse veaks sai lugeda väikest närveerimist ning paberi pealt sõna- sõnalt maha lugemist, mis pidi tekitama monotoonsust, igavust ja plussi poole pealt sai lugeda pildimaterjali näitamist koos vastava näidise näitamisega.
Teiste presentatsioone jälgides mõtlesin omamisi, et Eesti õppesüsteemis on rohkem rõhku pandud konkreetsusele, põhjalikkusele, nõudlikkusele, mis tekitab lisapinget või hirmu esinemise või vastamise ees. Võtame näiteks olukorra, kus õpetaja paljub õpilasel vastata ning vale vastuse eest vaadatakse kaasõpilaste poolt viltu ning järgnevatel kordadel lihtsalt jäetakse vastamata, kuna ei taheta näida rumalana.
Nädala keskel pidin vahetama oma esimesed piduriklotsid tagarattal, kuna pidurdamisi on pea 4x rohkem kui käikude vahetamisi ja vast ei jää palju puudu, kui pean ka need esirattal ära vahetama. Ratas on siin olnud väga paindlik ja praktiline vahend, mida saab kasutada iga kell ning minna kuhu hing ihaldab... pealekauba ei pea iga korra eest maksma. Rataste teemadel rääkisime ka ühe eestlannaga, kellega arutasime, et Eestis (nt. Tallinnas) vast tekitaks ratasega sõitmine liikluskultuuris paraja segaduse, kuid suvel tööle sõita oleks täitsa asjalik.

Nädalavahetuse esimesel päeval ärkasin kell 10 ning läksin ennast õue liigutama ja tagasi tulles sõin normaalses koguses toitu ning peale seda suundusin kooli(enne kooli minekut püüdsid Bilkas ära käia, kuid vähese aja tõttu jäi sõit katki, kuid vt. pilti „ettevalimistus”,”hostel-kool”). Huvitav kuidas tol päeval mõjus kell 10 ärkamine, trenn, normaalse koguses toitumine - hea enesetunde terveks päevaks. Olen jälginud, et kuidas toidulaud mõjutab inimese enesetunnet ning tervist. Alati ei saa osta küll delikatesstooteid, kuid saab omavahel kombineerida. Aeg ajalt kombineerin juurvilju näiteks riisiga, keedetud kartulitega ning ka normaalses koguses lihatooteid. Kuulsin kusagilt, et näiteks hommikusööki on soovitatav alustada moosisaiaga..., ja väga kasulikud on loomulikult aiast saadud saadused.
Laupäeva ja pühapäeva veetsin koolis koolitöid tehes (vt pilti „köök” – 3punkti perspektiivvaade) , kus enamus kursakaaslasi lihtsalt hakkas ükshetk kooli järjest tulema(vt. pilti „kursakaaslased”, et kui mina hakkasin kell 20.00 kodu poole minema, siis mõni alles jõudis kooli. Nendel päeval ostsid Martin ja Yordan (vt. pilti Martin, Yordan) kursuse peale kohvimasina, mille sisse mitte ei panda kohvipuru, vaid kohvipuru on pandud teepakitaolistesse ümbristesse, mis pannakse kohvimasinasse ning sellest saab kahe tassijagu kohvi.

Alates laupäeva hommikust alustasin ka külmkapi sulatamisega, mille sügavkülmast põhjustatud jääkamaks oli niivõrd suureks läinud, et ei olnud võimalik isegi sügavkülma näha...


Kõike paremat soovides,

Kaspar