viimane sissekanne

Seitsmeteistkümnes, kaheksateistkümnes, üheksateistkümnes, kahekümnes, kahekümne esimene nädal (25 mai- 23 juuni) VIIMANE SISSEKANNE

Vot nii, olen vist ajast maha jäänud, et ei ole midagi vahepeal sisse kandnud – vot see on see Taani mõnus elu ;), aga tegelikult asi nii hull kah ei ole, pigem siin müttasin kooliga ning sain eksamiga ühele poole, mis toimus 11 juunil, pilte võite eelnevatest päevadest vaadata pildigaleriist”ettevalmistused”. Eksam nägi välja sedasi, et pidime kogu oma individuaalse majaprojekti samamoodi nagu ka eelmine kord paberilehtedele paigutama ja tahvlite peale üles riputama. Seekord pidime rääkime enda projektist 10 minutit (mida muutsime eelmisest projektist ning mis ülesandeid seekord pidime tegema) - kui eksamiruumi uksetaha jõudsin, siis kohe ka mind sisse lükati, kuna pool tundi varem oldi ajast eest ning hakkasin kohe pabereid otsima, millest pidin alustama, kuid need olid sassi läinud, siis jätsin asja poolikuks ja hakkasin lihtsalt asjast rääkima. Muidugi läks nii, et paljud asjad jäid rääkimata ja ise küll rahul polnud, kuna lõpetasin viimase kirjaliku ettevalmistuse poole nelja ajal öösel, aga õppejõud jäid rahule ning sain eksami sooritatud. Alati mõtled, et oleks võinud paremini minna, aga tõsiselt peab vett pidama lausung, et kuidas töö nõnda ka palk. Hinnati 12 pallisüsteemis ning kaks inimest täitsid selle normi ja pärast eksameid istusid paljud klassiruumis ning olid vihased nende peale, kes hindasid ja ka oma kursakaaslaste peale vihased või kadedad, kes 12 punkti kätte said. Ütleme nii, et siiani ei saada üksteisega enam läbi, aga jah... nii ta paraku on. Igatahes selle aja jooksul, mil ma kõrvaltvaataja olen olnud, on üksjagu nähtud ja kogetud .
Õhtul toimus kursaõe juures tähistamine ning isegi selleks puhuks oldi kutsutud üks meie õppejõud Michael, kes ka kohal oli mõneks tunniks. Koju tulin kella nelja aja öösel, kuna pidime kella 10’ks kooli eksamitest tagasisidet saama, kuid paar kursusekaaslast polnud vast terve öö maganud ning tulnud mõnusa olemisega kooli, nii et tore pidukene oli :).
Ametlikult enam tunde ei ole, kuid alates 15’ndast juunist algas linnapraktika, kus töötame koos esimese kursuse taanlastega. Grupid moodustati loosi teel ning minu grupis peale 4 taanlase on ka kaks kursavenda. Praktika käigus peame mõõtma ristpalkehitiste mõõtmeid ning tegema visandeid ja pärast ümber joonestama vt”praktika”. Palju ikkagi hinnatakse Taanis kätetööd ja paljud ütlevad, et see, mda näinud on, see neile meeldib. Muidugi tean ka seda, et väga palju rõhku ei panda joonistamistele, kujundamistele vaid pigem tehnilisele poolele ja mis on vägagi arusaadav kaa. Mis mulle siin meeldib on see, et taanlased kommentaaridega kitsid ei ole ning kadedusussi nagu ei tunne õhus olevat. Rohkem vast rõhutakse headele külgedele kui puudujääkidele ning isegi õppejõud ütlevad igal võimalusel midagi head ja aitavad kaasa arendamisele, kuis ise oskavad. Praktika kestab 26’nda juunini, kuid lõpetan 23’ndal ja 25 juuni olengi sõidus Eesti poole ja pool kuus peaksingi maanduma. Hetkel on mõned kursakaaslased juba Bulgaariasse sõitnud ja kuidagi kõik juhtub väga kiiresti, et mõnele pole isegi jõudnud head aegagi öelda.
Täna 21 juunil käisin esimest korda väliujulas ujumas, välitemperatuur näitas 21 kraadi ja veetemperatuur oli umbes 17 kraadi. Merest pumbatakse nn siseranda või basseini vett ning ausalt öeldes polegi nii soolast merevett maitsta saanud, kuid üle pika aja oli taaskord hea vette sulpsata. Õhtul käisin jooksmas paar kilomeetrit ning võtangi praegu seda aega kui suurt puhkust ja vabadust.
Homme on mul viimane koolipäev ja eks ole mul natukene kurb seda kõike endast maha jätta, mis just nagu on mulle olnud teise kodu eest. Hetkel ei saa veel mainimata jätta, et ikka on tunne selline „alles eile tulin siia ja homme pean lahkuma” – aeg on tõsiselt kiiresti läinud ja eks saan sellest alles kodumaal aru...

...ja nüüd saabki see palju-kogetud reis läbi kahjuks......
...igatahes kõike kõike mõnusat kõigile siin ja seal olijatele - jään teid kõiki ja kõike igatsema!!!

Tervitades ja head soovides,
Kaspar Von Jürisson