Esimene nädal

Esmaspäeva hommik oli tavapärastest hommikutest kõige selgem kui iial varem, ning üles sain enne kui kell helisema oli hakanud. Eks selle põhjus võis peituda esimeses koolipäevas, kui ka teadmatus kus täpsemalt kool asub, kuid ennem seda pidin hostelitoa paberid korda ajama, sest vastasel juhul ei oleks saanud voodiasju. Tore oleks olnud veel paar päeva riietega magada, kuid mind päästsid pangast saadud paberid – kinnitamaks, et olen tasunud lõpliku summa(6065DKK). Sellesse summasse jääb nii tagatisraha, üüriraha(1kuu), kui ka voodiasjad. Nüüd ma saan sellest paberimajandusest isegi täitsa aru...

Bussipeatus on hostelist umbes 300 meetri kaugusel, ning kesklinna sõidab umbes nii 20 minutit. Peatusesse jõudsin 15 minutit varem, ning istusin bussiootepaviljoni maha, mis meenutas mulle tollipunkti pisikest boksi, kus valvur sees istub. Tuli ka lätlane Aleksei, kes eestlastest tol korral nalja rääkis, kuid seekord rääkisime hoopis sellest, kuidas kooli saab.

Linna jõudes pidin võtma teise bussi, ning jälgima nurgapealse Hiina restorani tulekut ja sealt edasi minema koos hea sõbra kaardiga. Mööda tänavaid liikudes oli kaart kogu aeg pärani, ning järge ajades jõudsin kohta, kus pidi olema Noea(kool). Küsides vastutuleva inimese käest, kas olen õiges kohas, sain vastuseks: „Jah, on küll, kuid otsin sama kohta”! Aasta parim vastus, kuid kahjuks ei osutunud õigeks hooneks, ning pidin edasi otsima.

Kummaline kuidas inimesed saavad igas olukorras hakkama, kui ka pea on tühi, ning üksteisemõistmine tuleb nagu iseenesest, kui isegi keelt ei osata jpm. Elu järelikult juhib meid ise kuidagi!?

Noea’sse jõudes põrkasin juhuslikult kokku naisterahvaga (Bettina – muinasjutuline nimi, kas pole!?), kelle kaudu Taani asju ajan-ajasin, ning just tema juurde pidingi ennem suunduma, kuid läks jälle teistmoodi.

Õppeklassi sisenedes võtsid uued klassikaaslased väga sõbralikult vastu, ning kohe tuldi kätlema. Olin suhteliselt pea laiali, ning ainuke nimi mis meelde jäi oli Yordan, nagu Jordan. Enamus klassikaaslastest on Bulgaariast, ning üksikud, kes pärit Leedust, Rumeeniast, Norrast, Lätist jne.

Pidin ka ennast loengu alguses tutvustama ja pole varem kohanud seika, kus inimesed lihtsalt tähelepanelikult kuulavad, mis sul enda kaitseks öelda on.

Loengute vahepeal rääkis üks klassiõdedest (bulgaarlanna Liliyan – malbe ja tagasihoidlik tüdruk, kunstiinimese tüüpi) mulle teistest klassikaaslastest lähemalt, ning peale loenguid tutvustas Aalborgi kesklinna. Linnas jalutades juhtus väike naljakas olukord, kui Liliyan ühel hetkel vastu posti jalutas. Eks ta oli nii oma mõtetesse vajunud (nii ka mina), et ei pannud üldse muu elu tähele. Õnneks jäi ellu!

Mulle sai selgeks, et Aalborgi kesklinn ei olegi nii väike kui ma ette kujutasin. Meenutab natukene Tallinna kesklinna, kuid poode ja baare on jalaga segada- huvitav kuidas need firmad ära elatavad, kui neid nii palju on. Paljud inimesed sõidavad tööle-koju-kooli jalgratastega, ning jalgrattateid on igal pool koos valgusfooridega. Inimeste koha-pealt võin nii palju öelda, et väga sõbralikud ja abivalmis. Naised on väga kenad ja stiilsed, ning alatihti näen inimesi sportimas – eriti jooksmas, nii gruppides(ühisettevõtmine), kaaslasega kui ka üksinda.

Koju tagasi tulles, ning köögist läbi põigates kohtusin Gins’iga(lätlane,graafilist disain), kes parasjagu süüa tegi, ning jäime juttu puhuma. Gins rääkis oma elust natukene ja ühe näite tooksin ka välja, mille peale olen ka ise mõelnud - „Ma põhimõtteliselt ei osta palju riideid, sest kui mul on neid palju, siis lihtsalt ei oska valida ja nii ei kannaks ka lõplikult välja”.

Õhtupoolikul läksime Alexiga poodi süüa ostma, ning arutasime teemal „kuidas taanlased elavad ja kuidas meil elatakse”. Ei ole just tavaline nähtus (Eesti vs Läti), kui inimesed võtavad suured laenud, et osta endale uhkem auto, suurem maja kui naabril, ning pool elu rügatakse ja rabatakse tagasimaksmistega. Ma pole kordagi näinud, et kellegil oleks siin kellestki parem auto, jah, kui siis ainult taksod sõidavad uhkete autodega ringi. Eks see jällegi sõltub keskkonnast ja sellest, kes kui palju palka saab. Taanlased elavad suhteliselt arukalt, ostes täiesti tavalise auto, maja ja raha kulutades lihtsalt elu peale.

Tol korral käisime poes kaks tundi, kuna kaks kauplust asuvad üksteise kõrval, ning odavamate asjade ostmiseks läks pisut aega pendeldades kahe poe vahet - ehk ühes poes on üks asi odavam kui teises. Olen püüdnud väga kokkuhoidlikult elada, kuna Taani ei ole eriti odavate riikide killast.

Igal hommik kell 7.00 algab pudru keetmisega, ning koju jõudes kas makaronid munaga, riis kotlettidega või vastupidi. Järgmine nädal püüan teise menüü kokku panna. Olen sööma hakanud ka iga päev munakoori luude jaoks (kaltisum). Äkki oskad Pille Tepp. mulle veel midagi luude ja liigeste kohta nõu anda!?

Alates kolmapäevast sõidan rattaga kooli, mille eest maksin klassivennale 350DKK (vaata pilti”ratas”). Käisin ka politseis rataste kohta küsimas, kuna politsei korraldab ratastele oksjoneid ja nii võib saada väga odavalt, kuid järgmine oksjon toimub alles 14.02 ja nii ei jäänud muud üle, kui osta see klassivenna käest.

Hostelist kesklinna sõidan allamäge ja tagasi ülesmäge, ning Eestisse tagasi tulles, ei pruugi enam püksidki jalga minna. Kooli sõitsin rattaga esimene päev 35 minutit pikemat teedpidi minnes, kuid laupäeval kulus lühemat teed minnes 20 minutit. Tuleb välja, et rattaga sama kiiresti, ning saad igal pool mujal ringi liikuda ja mis veel toredam – 340DKK jääb kuu jooksul ülegi.

Ühel õhtul poodi magusa järele minnes, avanes mulle tore vaatepilt, kus tundmatu lind istus lambi otsas ja ei kartnud isegi kui ma poole meetri kauguselt mööda läksin. Alguses mõtlesin, et äkki topis, kuid pilgutas mulle veel silmagi. Tagasi tulles istus samas kohas, ning ootas kuni ma pilti tulen tegema. (vaata pilti „istuv lind”)

Reedesel päeval toimus Noea ülikooli winter cup, kus võistlesime koos klassivendadega teiste võistkondade vastu ja mis me ka kõik kaotasime.(vaata pilte „jalgpall”)

Õhtul toimus väike pidu köögis, ning Gins ja ta sõbrad värvisid seinale plakati, mille lõpetavad millalgi ära. (vaata pilte „plakat ja väike pidu”). Tuttavaks sain ühe lätlanna Lindaga, kes meenutab mulle kooliõde Annat, kes ennem mind siin käis.

Laupäevane päev möödus kolm tundi koolis olles, kus arutasime oma grupiga eramu projekti kallal, ning ennem seda sain teha mõned pildid kooli läheduses olevast paigast. (vaata pilte „Noea ligidal”).

Pühapäev on möödunud blogi kirjutades…..

Soovin kõigile ilusat nädala algust ja võite loomulikult joonistada, kirjutada mulle!!!

Igatsedes,

Teie Kaspar