Teine nädal

Lisan pildid homme!

Esmaspäeva varahommikuks oli siinkandis lumi maha sadanud ning lumekoristusmasinad püüdsid seda vähestki lund likvideerida - kummaline, et kas tõesti mõeldakse rohkem inimestele töökohti välja või just-nimelt on inimesed nii tähtsad. Kuu tagasi Eestis (Turbas) olles, nägin vaid tänavatel kiilasjääd ja ei ühtki märki soola-liivapuisturist.
Rattaga kooli vurades ja mööda autoteed sõites, sattusin vahepeal ka olukorda, kus sõitsin pärisuunalisel teel kogemata autole ette, et pääseda jalgrattateele ja mõistagi sain vehkiva näpu vastu. Kooli jõudes avastasin, et olen ka rattasõidust toredalt porine, kuid porilaudu ei raatsi veel osta(kõige odavam maksab 70dkk), eks pean midagi välja mõtlema. Priit soovitas papist ribad välja lõigata ning sadula alla panna.
Tol päeval lisandus meie kolmanda korruse perele ka hulk türklannasid, keda näen alatihti köögis toimetamas või koos söömas. Iga kord mil ma neid näinud olen, joovad nad alati ka kohvi. Lähemalt uurides, joovad 3in1 Nescafe kohvi, kuna Taanis pole Türgi kohvi saadaval. (ps. lubasid järgmisel nädalal Türgi kohvi serveerida). Kohvivett keedavad aga spetsiaalses tilakannus, mis pidi olema igas Türgi majapidamises.
Tol päeval poes käies nägin esimest korda ka Taani a-sotsiaale, kelle väljanägemine sarnanes räpparite stiilile ning vahepalaks viskasid poes nalja ja kaasa ostsid suure õllekasti. Sedasi elavad Taani a-sotsiaalid – elu nagu lill, nagu Eestis kombeks öelda.
Huvitav Taani puhul on see, et toitained on tohutult E’sid täis ja kas tõesti on selles osas Eestist maas, või milles asi. Minu arust taanlane ikka suhteliselt valiv toitainete suhtes ja kõik allahinnatud kaup on kerge minema.
Aeg- ajalt pangaautomaati külastades väljastab automaat alates 100’st Taani kroonist(+20 eek vahendustasu) ning ehmatuseks tagastab esimesena pangakaardi ja siis alles rahatähed. Esimesel korral pidin juba kaardiga ära hakkama minema, kui lõpuks raha väljastas.

Kolmapäevane päev kujunes koolivabaks päevaks ning tagasi koju sõites võtsin mõned pildid koolist ja linnast (vt. pilte „kool” „linn”).
Õhtu saabudes ja oma toas istudes koputas uksele Van, kes tuli minuga lihtsalt juttu rääkima. Van rääkis oma kodukohast Bahamast (vabandan, Yammi saar vale), mis pidi olema üks maailma vaesemaid ning kuidas ta tahab pärast Noea’d tagasi minna ja asutada seal õppeasutus, et kohalikud saaksid endale hariduse. Olin üsna üllatunud, kui südamlikult ja alandlikult ta seda mulle rääkis ning tekkis juba tunne, et läheks teda aitama.

Neljapäeval otsusatsin endale osta midagi tõsisemat – kana ja kartuleid. Kuna õhtune aeg oli piiratud ja kõht tühi, siis inimene mõtleb kõiksugu asju välja, et saaks kiiremini toidu valmis. Nii ka mina tegin väikse huvitava triki, nimelt panin kanakintsu foolimisse (enne seda vähekene sulatasin külmas vees) ja lükkasin mikrolaineahju, kus kohe ka särtsu lööma hakkas ning lõppkokkuvõttes viskasin tolle kanakintsu üldse minema ja õhtu jätkus kartulite seltis. Järgmine päev olin juba natukene targem ja varusin rohkem aega.

Nädala viimasel koolipäeval alustasime eramuprojekti joonestamistega, mis lõppes tantsu ja tralliga (vt. videosid ja pilte). Ka sel päeval sain sööklast tasuta kohvi, mis muidu maksab 6dkk’d ja mis veel huvitavam – igal reedel juuakse koolis õlut ning aetakse juttu üksteisega, seda mitte küll klassiruumides, vaid söökla kõrval asuvas puhkesaalis.
Õhtu lõppes kursaõe Ekaterina juures sõbrapäeva alguse tähistamisega, kus kursavennad segasid kokteile ning dresscode’ks oli meestel lips ja naistel seelik. Kella 2 ajal hakkasin jalgrattaga kodu poole väntama, ning mõtlesin, et jube kahju kui pean jälle jalameheks hakkama...
Järgmine nädal on koolivabanädal, kus teeme iseseisvalt koolitöid – põhiliselt joonestame eramut.

Viimasel ajal olen tähele pannud kuidas inimene harjub eluga, mis muutub tasapisi rutiiniks ja mugavuseks. Mõelge vaid, mida me terve elu tegelikult teemegi!? Kas elu on tõesti vaid seda väärt?
...ükspäev küsis sõbranna minu käest, et kas sul raske ka on kõige selle kõrvalt, mida kirjeldanud oled – kõik tundub ju suurepärane!? Tore, kui keegi küsib ka sellise küsimuse, kuna hea ilma halvata ju ei saa eksisteerida. Hästi järele mõeldes ja enda käest küsides, siis nagu ei tohikski raske olla, kuna peamised asjad on ju olemas (koht kus olla, koht kus magada, koht kus süüa teha jne), kuid alati on miskit, mis häirb või annab tunda. Hetkel valmistab raskust väsimus ja sellega kaasnev vaimuvaesus, mis pärsib blogi kirjutamist – vahest oled nii selle sees, et tuleb iseenesest ja teine hetk, kus oled täiesti tühi.

Olen veendumusel, et kõik eluraskused tulevad lihtsalt meie mõtteviisist.
Võiksite kirjutada ja avaldada oma seisukohad, põnev oleks neid lugeda.


Tervitades,
Teie Kaspar