neljas nädal

Neljanda nädala alguses püüdsin pisikest tööd leida, et väikest lisaraha teenida, kuna erasmuse stipendiumi eest saab ära tasutud ainult üürirahad. Enne teele asumist, mõtled ikka, kas lähed proovima või ei lähe, kuid samas mõtled, et mis mul ikka kaotada on ja kui ei prooviks, siis ikkagi miskit hinges kripeldaks. Mõtlemisega kaasnevad ikka tohutud hirmu- ja blokiseinad, mis takistavadki vahest midagi ette võtmast või tegemast. Samas kui ikka on tõsine kabuhirm millegi ees, siis paneb ikka tegutsema küll, ja pealekauba veel väga hästi.
Esimene koht mille välja valisin oli SAS Radisson, mille justkui valisin sisetunde järgi, kuid lähema uurimise käigus sain vastuseks: „..hetkel kahjuks ei ole midagi pakkuda... väike paus, ning edasi küsiti, kas ma oskan Taani keelt”!? Tean seda oma kursusekaaslaste käest, et paljud firmad seda küsivad ja tänu sellele võtavad ka kõik sisserännanud inimesed Taani keele kursuseid, mida just ei pidanud kerge õppida olema. Edasi juba läks nagu lihtsamalt, võtsid juba nagu loomuliku kulgu ja olid valmis kõiksugust tööd tegema, mida pakutud oleks. Paari päeva jooksul sai külastatud mitmeid restorane ja toitlustuskohti, paraku küll tulemuseta, kuid nüüd väikeste kogemuste võrra rikkamana. Võib- olla pidigi nii minema, kuna praeguseks on koolis üsna töökaks läinud ja nädala sees ei jõuakski, kuid nädalavahetus oleks juba tunduvalt parem.
Kolmapäeval rääkisin pikemalt ühe meie õppejõu Grete Butleriga (joonistamistehnika õppejõud), kes rääkis kus riikides (Inglismaa, Sveits, Saksamaa) elanud on ja kuidas ringiga tagasi Taani jõudis. Mulle tundub, et mõnele inimesel on isegi raske ühest korterist teise kolida, rääkimata ühest riigist teise kolimisega, kuid ka korterist-korterisse ole nagu teise riiki kolimine.
Reedene päev oli vaba, kus hommikusöögi ajal astus kööki ka köögi vastas elav eestlanna Marika, kes on umbes minu pikkune blond(pikendustega) üliaktiivne isiksus, kellel on ka juba tugev aksent juures ja vahetevahel unustab eestikeelsed sõnad ära. Satume alati köögis kokku, kui parasjagu söön või küpsetan. Paaril esimesel korral oli ikka Eesti keeles suhtlemist raske alustada, kuna harjunud teise keskkonna ja teise keelega. Tol päeval rääkis mulle ebaõnnestunud päevast, mil linna kursustele registreerima minnes tuli välja, et uksed oldi 5 minuti eest kinni pandud, ning McDonaldis shokolaadijäätis tema tulekuks otsa saanud ja sealt edasi poodi süüa ostma minnes sattus olukorda, kus võttis riiulist saia, mida on alati võtnud, kuna see on odavaim ning kassasse minnes selgus, et see on 5 dkk’d kallim. Püüdis küll neile seal ära seletada, kuid lõppkokkuvõtteks tuli välja, et on olemas sama pakendiga, aga ainult teise nimega sai. See lugu tuletab mulle meelde, kui ma Eestis sattusin ikka sellistesse olukordadesse, et ajab ikka nüüd naerma küll, kuid mis tol hetkel tundusid sellise momendina, et kas tõesti olen hull või hulluks minemas. Mul on kahju, et ma kõiki asju ei mäleta ja üles ei kirjutanud. Äkki on teiega ka midagi kummalist juhtunud, millest lausa võiksite kirjutada!?
Sama päeva õhtul toimus kursaõe Gery sünnipäev, kuid peale jutuajamist Marikaga, läksime Alexiga lilli ostma lähedal asuvasse poodi. Vaatasin ühe odavama lillepoti välja, mis maksis 10dkk, ning avastasin, et saab selle hinna eest kaks tükki ja koju sõites sain aru, et need on hoopis kaktused, kuigi ei paistnud sedamoodi üldse olevat. Oletan, et kaktuseid kingitakse vihamehele, aga see nüüd küll kavas paraku ei olnud.
Tol päev oli väga päiksepaisteline ilm ning otsustasime Alexiga ratastega sõitma minna. Alustuseks tegin paar pilti oma hostelist vt.pilte(hostel) ning siit edasi suundusime mööda jõeäärt purjerekatini, mis asub umbes x kilomeetri kaugusel ja vahepeal sai võetud ka pilte vt.pilte (jalgratastel), kuid meie õnnetuseks said kohe alguses mõlema aparaadi akud tühjaks. Purjerekatini jõudes tuli mõttesse küsida mõnda lihtsamat töökohta, ning meid suunati purjekatega tegelevasse kontorisse. Uksest sisse astudes ja teisele korrusele minnes avanes pilt kontorile, kus kedagi küll ei olnud, kuid kõrval asuvas nõupidamisruumis istusid kaks meest kelle käest Alex küsis, et ega ei ole töötajaid hetkel vaja. Selle peale küsiti, kas me oleme laevamehaanikud, kuid läksime mõttega lihtsamat varianti otsima. Sealt edasi suundusime järgmisesse purjeregatti, mis oli suletud ning pidime hakkama juba kodupoole liikuma (kokku umbes 4 tundi ratastel, kuid vahepeal sai ka lihtsalt ümbrust uuritud, puuritud).
Õhtu saabudes oli aeg hakata rattad Gery poole seadma ning sinna jõudes pakuti kohe veini ja meie neljasesse lauda istusid peale minu, Alexi ka kaks lätlast - meie kursaõde Kristina ning tema poiss-sõber. Kristina poiss- sõber rääkis pea terve õhtu baltimaade nn jubedast majanduskriisist, et ei kavatsegi enam tagasi sõita, kuna palgvahed on nii erinevad ja õieti ei saa korralikult ära elatud. Tõesti on siin palgad mitu korda kõrgemad (tean, et arhitektide tunnipalk ulatub 600dkk – 1260kr) , kuid kas rahas ongi elu või on midagi muud, mis inimest õnnelikuks teeb!?
Usun, et inimesed saavad põhimõtteliselt kõikjal hakkama, ka ükskõiksuguses olukorras ning päris nälga ju ei jää – ikka mõeldakse midagi välja. Tuleb vast olla paindlik nii mõtetes, kui ka tegudes. Targad inimesed on öelnud, et „kes otsib, see leiab!” Mis teie arvate kõigest sellest?
Kuskil kella kaheteistkümne ajal hakkasime Alexiga liikuma tänavale (kus on ka Alexi töökoht), mis on Aalborgis tuntud kui klubide ja baaride tänav (Youfum). Isegi olen eelnevas blogis pildi võtnud, kuid pilti vaadates ei paneks ausalt öeldes tolle õhtuga kokku – paksult kõiksugust rahvast täis, nii vanemas eas inimesi(soliidseid härrasmehi ja naisi), kui ka noori läbisegi. Ütleme nii, et Eestis seda küll ette ei kujutaks...
Nädalavahetuse esimesel päeval pesin meie hostelis esimest korda pesu, mille ruum asub keldrikorrusel (vt.pilti „majandusruum”) ja ennem pesu pesemist peab endale soetama sellise pangakaarditaolise kaardi (vt.pilti „kaart”), mis tuleb pesumasinasse sisestada. Kaart maksab 80dkk, millest 30dkk on deposiiti ja ülejäänud 50dkk’d pesuks – iga pesukorraga läheb 50’st maha 12dkk’d, nii et kasutada saan 4 korda.
1’st märtsist algas bulgaarlastel kevade algus, mille traditsioonide kohaselt tuuakse igale tuttavale, sõbrale punase-valgetes värvides käepael (vt. pilti „käepael”), mis pidi õnne tooma ja mida peab kandma kuni märtsi lõpuni. Pean veel küsima, et mis peale märtsi lõppu sellega tegema peab...


Lisan ka üle- eelmise nädala pildid – „tiimikaaslased, tööplaan”, „linnud” ja väheke ka „mind”


Olge tublid ja pidage vastu, olen varsti tagasi!


Tervitused Taanist!