kolmas nädal

Kolmas nädal

Nädal algas iseseisva töönädalaga, kus loenguid ei toimunud, kuid pea iga päev said tiimiliikmed kokku ning töötati eramuprojekti kallal. Iga grupp sai valida nelja erineva perekonna ja maja vahel, mis tuli omavahel kokku sobitada ning arvesse tuli võtta perekonna erinevaid vajadusi – alustades perepea kodus töötamisest, lõpetades veinide kogumisega. Töötades ja samal ajal kõrvalt jälgides püüan aru saada, kuidas õppetöö on üles ehitatud - ei ole kiirustamist, ei ole süsteemitust, ei ole arusaamatust ja kõik töötab nagu kellavärk. Tudengeid õpetatakse maast- madalast kujundama arhitektideks... ja
huvitav on selle juures see, et ei õpetata tea mida, vaid ainult vajalike aineid ning ette tulevate probleemide lahendamisi.
Igal grupil on oma ajakava koos tööülesannetega, mis on täpselt paika pandud ja mida ka järgitakse. Tööülesannete käigus tekib hulk muudatusi, mida korrigeeritakse ja täiendatakse, et tulevikus arvestada projektile minevat ajakulu. Grupis vormistatakse ka töötavate inimeste vahel lepingud, selleks et keegi mööda ei hiiliks ja luuslangi ei lööks. Üheks olulisemaks asjaoluks peavad Taanlased meeskonnatööd ja sellega kaasnevaid ülesannete täitmisi. Aeg- ajalt ikka keegi puudub, kuid sellest ei tehta suuri mägesid ning töötatakse koos sõbralikult aidates edasi.
Esmaspäevast päeva võib lugeda üheks pikemaks koolis oldud päevaks, kui toauksest sisse astusin kella poole seitsme ajal ning koolis oldud aja vältel olid kõik nii hoos, et aeg lausa lippas ja kui üksaeg kõigil kõhud tühjad olid, siis telliti nälja kustutamiseks paar suurt pitsat. Järgmisel päeval andis kõigile vast eelmine päev tunda ja oli näha, et enamus olid kas uimased või väsinud, nii ka minagi..., vahel piisab ka lihtsalt päevast, mis kujundab inimese enesetunde, kas siis väsimuse või näiteks kasvõi massilise peavalu näol.
Vahel avastan midagi niisugust, millele ma pole ennem tulnud või tähele pannud, võtame näiteks ratta mille ostsin – kuidas keegi teadis, et ma just niisugust ratast vajan, mitte sellist, mille ma endale ennem ette kujutasin (vanemat tüüpi meestekas või kruiser) !? Pealegi, kui ma oleks saanud selliste peenikeste kummidega maanteejalgratta, kes siis oleks ette kujutanud kuidas oleksin lume sees sumbanud või ülesmäge iga päev täiskäiguga sõitnud. Soovitan soojalt igapäevasõiduks kasutada mägijalgratast.
Nii ka juhtub olukordadega, mida me küll kirume ja ei saa aru, miks küll need meid tabavad, siis mida aeg edasi, seda rohkem hakkame asjast aru saama. Just need kirutud ja valusad läbielatud olukorrad, tulevad ükshetk Sind aitama...

Laupäeva hommikud on vast kõige nauditavamad, kus saab mõnuga kohvi juua ning kõrvale süüa röstsaiu, mida grillin pidevalt ahjus ja mille uks kuidagi kinni ei taha seista ning mida fikseeritakse toaukse lingiga.
Järgmisel päeval aga jõime koos Vaniga kohvi ning pajatasime elust olust: inimestest, töökohtadest, ilmast jpm.
Van rääkis ka loo kuidas tema kodukohast(Bahama) pealinna sõidetakse, nimelt sinna jõudmiseks läheb 10 päeva ja trantspordiks hobune koos vankriga. Mõelge mis elamuse saaks, kui võtaks ette midagi niisugust.

Järgmine nädal reisin mööda linna ja otsin mõnda tööotsa.
Olge tublid ja kirjutamisteni!

Kaspar